Sel õhtul peale taksosse istumist sain aru, et emme oli mingil põhjusel väga tujukas. Enam ei mäleta, mida ma tegin või ütlesin, kuid järsku kuulsin oma ema taksojuhile valjuhäälselt ütlemas: „Nüüd viime selle tüdruku lastekodusse!“.
Rõõmupallist ja säravast tibust sai koduses keskkonnas üha rohkem endassetõmbunud ja ümbrust tunnetav, kaaluv ja mõõtev väike tüdruk.

Teadlikult ja sügavalt rõõmu tunda on võimalik ka juhul, kui oled kogenud elu sügavamat ja tumedamat poolt – tulnud läbi hetkedest, kus valu on rohkem kui võlu ning puudub hellus ja maailma toetus. „Rõõmu 50 roosat varjundit“ on teejuht, mis julgustab ja innustab lugejat mitte ainult ületama elu raskusi, vaid ka avastama rõõmu igas hetkes. Oma isiklikele elukogemustele toetudes annab autor nõu, kuidas astuda välja elu varjukülgedest ning märgata elus ka teisi värve peale halli ja musta.

Soovi korral võid avastada, kuidas ennast ja oma valikuid aktsepteerida, õppida iseennast ja oma keha armastama ning suures kirjus maailmas leida sobiv, toetav ja armastav kaaslane või mõista, kui imeline sinu elu juba on.
Raamatus leidub ka nippe, kuidas navigeerida tänapäeval nii populaarses online-kohtingute keskkonnas.

„Su elu on värviküllane sündmus – anna endale võimalus seda nautida ja kogeda täies võlus, armastuses ja rõõmus!“

Silja Siller on heaolukoolitaja ja -treener ning joogaõpetaja. Ta on selles valdkonnas töötanud üle 25 aasta ning teinud seda ka väljaspool Eestit – peamiselt Taanis ja Kanadas. Silja juhib ka taskuhäälingusaadet „Heaolu jutud“.

„Maailmas, mis on sageli täis ebakindlust, soovin olla rõõmusaadik ja majakas, tuletades meile kõigile meelde, et me armastaksime sügavalt, avastaksime kartmatult, võtaksime omaks elu erakordse teekonna ja paneksime oma südametesse idanema rõõmuseemne,“ ütleb Silja.

"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased on kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik?

Suuremas osas kogumiku tekstidest maalib Müürsepp tublisti üle võlli keeratud portreid meid igapäevaselt ümbritsevatest inimestest – ruumi jagub hoolitsevale emale, suurkorporatsiooni juhile, ööklubilistele ja üksikutele vanainimestele. Kaasa ei lasta meil aga kellegi elusaatusega minna. Pigem on tegelased meie ees näidetena, keda turvaliselt kauguselt jälgida, neis omaenda elust tuttavaid mustreid ära tundes ja neid seejärel unustades. 

Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.

Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.