Viktor Pelevini romaani peategelane on krahv T, kellest algselt oleks pidanud saama Lev Tolstoi, tänapäevase ja kirikule meelepärase elulooromaani keskne kuju, kuid 21. sajandi algusesse jõudnud kirjastustegevuse mullistustes muundub ta võitluskunstide meistriks, kes kasutab osavalt mitmesuguseid, muuhulgas habemesse põimitud terariistu, pisipommidest rääkimata. Tolstoi nimest jääb alles ainult algustäht, kuid säilib krahvi tiitel ja nii mõndagi kirjaniku põhiolemusest. Krahv T põgeneb oma kodust Jasnaja Poljanas, üritades pääseda keisririigi salapolitsei käest. Oma teekonnal kohtab ta kabalistlikku olendit Arieli, kes väidab end olevat krahv T looja, seda küll viie seriaali-stsenaristi kaasabil, kes tegutsevad aeg-ajalt üsna omapäi. Selgub ka, et tänapäeva maailmas kannab see looja Ariel Edmundovitš Brahmani nime ja liigub Venemaa äriringkondades, mida ta siis 20. sajandi algusest pärit arusaamadega krahv T-le ülevaatlikult (ja pelevinliku värvika sarkasmiga) tutvustab. Vene kirjandusklassikat esindavad romaanis veel Fjodor Dostojevski ning filosoof ja müstik Vladimir Solovjov. «Tšapajevi ja Pustota» lugejaid ootab aga kohtumine noore Tšapajeviga.

Kui meie keha jääb haigeks, tahab ta, et teadvustaksime enda kohta midagi olulist, uuriksime oma hinge, muudaksime oma mõtteid ja tegutsemisviisi. Haigus on hingeelu tasakaalutuse väljenduseks materiaalses maailmas. Meie tark keha püüab seda sisemist tasakaalu taastada ja annab meile haigusega teada: on aeg pöörduda tagasi armastuse ja harmoonia rajale!

Inimese hinge ei saa tablettide ja skalpelliga ravida. Tunnistab ju tavameditsiingi, et 75% haigustest on psühhosomaatilised, st neil on nii füüsilised, emotsionaalsed kui hingelised põhjused. See ongi Lise Bourbeau metafüüsilise lähenemise põhisõnum: tõeliseks tervenemiseks on vaja vaadata inimest kui tervikut.
Nagu järeldub raamatu pealkirjast, on iga haigus meeldetuletuseks, et meil on vaja end armastada. Kui armastame ennast, saab meie sees olevast loomulikust väest haiguste tõeline tervendaja ja nii saab keha taastada tervise ning jõuda taas armastuse ja harmoonia seisundisse.

Eesti keeles on ilmunud ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”, mida võib pidada põhjalikuks teejuhiks kõigi haiguste põhjuste juurde.

Martin Alguse esikluulekogu „Paranemine” on elujaatav ja küsimusi täis teekond kaotusvalust leppimiseni, mille sügavalt isiklike teemade ümber pöörlevad eri ajastutega seotud tundmused ja kujundid. Esimeses osas „Iseenesest” siseneb autor mälupiltidesse läbi kehaga seotud märksõnade, jälgides samal ajal, kuidas maailm muudab aja jooksul ümberringi kuju nagu arutult rulluv kuldnokaparv. Kõik toimub justkui iseenesest ja nii või teisiti ka iseeneses. Teine osa „Paranemine” räägib ema ootamatust surmast ja sellele järgnenud ajast. Autor jälgib endas toimuvat pikema perioodi vältel, mil kaotusvalu võtab erinevaid vorme. Kuidas leppida paratamatuga, kui inimteadvus ise asub väljaspool paratamatut, selle kohal ja ümber? Lein langeb kokku ühe ajastu lõpuga ja hüvastijätt saab avarama tähenduse. Puhastav vaatlus lõpeb millegi uue tärkamisega. Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt “Midagi tõelist” pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu “Tagamaa”.

Dramaatiline sündmustik, ajalooline kontekst ja suured tunded – Diana Gabaldoni „Võõramaalane“ jätkub lugejaid lummates. Claire’i ja Jamie Fraseri võitlus õigluse ning armastuse nimel paiskab värske abielupaari üha keerulisematesse olukordadesse. Ajas kakssada aastat tagasi sattunud Claire peab läbi käima õige mitmest katsumusest, et pääseda varjulisse sadamasse, ent seegi osutub vaid ajutiseks. Jamiel tuleb aga üle elada nii õõvastav kogemus, et see ähvardab tema keha kõrval hävitada ka tema vaimu. Šotimaal on aasta 1743 ja suurte õnnetuste aeg läheneb vääramatult. Diana Gabaldon on sündinud 1952. aastal Ameerikas Arizona osariigis. Isa poolt inglise-ameerika, ema poolt mehhiko ameerika päritolu Diana õppis zooloogiat, merebioloogiat ja ökoloogiat. Temast sai teadlane ja Arizona Ülikooli õppejõud. Kuid 1988. aastal otsustas ta puhtalt huvist, „kuidas see käib“, kirjutada romaani. See osutus õnnestumiseks ja pani alguse tervele „Võõramaalase“-raamatusarjale, mille põhjal valmis tänavu ka samanimeline telesari, mille võtsid ühtviisi soojalt vastu nii kriitikud kui ka vaatajad.