Loo looduse ringkäigust jutustavad väikesele lugejale imelised peened, detailsed illustratsioonid. Need kutsuvad uurima ja avastama, nii nagu ka „putukakeelne“ napp tekst. Sõnad on armsalt mängulised, panevad kaasa mõtlema ja mõistatama, mida putukad üksteisele öelda tahavad. Autor laseb lugejal rõõmsalt omaenda fantaasiat rakendada ja oma lugu jutustada. Pärast raamatu lugemist tundub koduaed rohuliblede ja mutukatega kohe palju põnevam.

Carson Ellis on väga menukate ja auhinnatud pildiraamatute autor. Lisaks on ta illustreerinud mitmeid lasteraamatuid, sealhulgas Lemony Snicketi „Helilooja on surnud“ ja oma abikaasa Colin Meloy „Wildwoodi kroonikad“. Ta pälvis 2016. ja 2018. aastal Grammy nominatsioonid albumikujunduste eest. Ta teeb aeg-ajalt illustraatorina kaastööd The New Yorkerile, The New York Timesile ja teistele väljaannetele ning esineb näitustel.

 

Kirjanik Alice tutvub Tinderis laotöölise Felixiga ning kutsub ta endaga Rooma. Samal ajal tohterdab Alice’i parim sõbranna Eileen Dublinis oma murtud südant ja leiab end taas flirtimas lapsepõlvekaaslase Simoniga. Alice, Felix, Eileen ja Simon ihaldavad üksteist, kuid saadavad vastakaid signaale, tõmbuvad ja kaugenevad, saavad haiget. Nad seksivad, muretsevad seksi pärast, kuid ka oma sõpruse ja kogu maailma pärast. Seisavad nad viimases valgustatud toas, millest edasi laiub sünge pimedus? On nad tunnistajaks normaalse elu hukule? Leiavad nad mooduse uskuda, et maailm on kaunis?

Karl Käsnapuu on tanatoloog ehk surmauurija, keda isiklik surmaga silmitsi seismise kogemus Indias dalai-laama kodulinnas pani küsima, millele me inimestena saame toetuda, kui tuleb otsa vaadata iseenda surmale. Keerulisele küsimusele vastuse otsimine viis ta Lõuna-Mehhikosse ja sealt Tartu ülikooli, kus ta omandas teoloogia ja religiooniuuringute kraadid. Lisaks täiendas end Utrechti ülikoolis bioeetika ja analüütilise sotsioloogia alal. Hollandi teaduspõhine ühiskond koos pikaajalise eutanaasiapraktikaga pakkus surma suhtumiseks omakorda uusi vaateid. Karli teaduslik huvi on hõlmanud surmakultuuri, surmahirmu ning surmalähedasi kogemusi. See raamat tutvustabki surmalähedaste kogemuste olemust, esitledes seejuures üle 30 Eesti inimese kogemuslugu. Kui teema huvitab, vaata lisaks: www.surmalähedasedkogemused.ee Raamatu süžee kulgeb sõnulseletamatus ilmas, millest raamatu autor Karl Käsnapuu on palju lugenud, filosofeerinud, ise kogenud ja kogunud kogemusi. Selle raamatu suur väärtus on eestlaste isiklikud lood, aga ka Karli mõtisklused inimeseks olemise kohta, teadusmaailma võimekusest ja piiratusest ning intrigeeriv fantaasiapilt elu mõttest. Nüüd on ka lugejal võimalus minna koos Karliga retkele ebamaistele radadele. Heidit Kaio, raamatu toimetaja ajakirja Eesti Naine peatoimetaja

Olles tavalise eesti mehena oma karussellisõidul ümber Päikese enam-vähem poole peale jõudnud, tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov reaalsus õlgadelt maha raputada. Senisest minastki võib villand saada ja otsid elujaatust endast väljastpoolt. Taipamine, et kõik siin elus on enese teha, võtab esialgu pisut kohmetuks. Kuis siis nii?! On ju protsessid, mis on väljaspool minu kontrolli. On jõud, mis on minust tugevamad. Paratamatult pean mingitel hetkedel alluma kellegi korraldustele või suvale. Lihtne on leida veel terve rida õigustusi ja vabandusi, et harjumuslikul moel jätkata. Nii on ju mugavam ja turvalisem. See on üks võimalikest valikutest, aga just valik ongi siinjuures võtmesõna. Kui võtta kontrollile mitte alluvaid olukordi või tingimusi pelgalt faktidena, siis jääb ikkagi alles valik, kuidas nendega suhestuda. Mägi on tee peal ees. Mul on valik selle peale närvi minna ja kurvi tagant avaneva uue tõusulõigu peale röökida. Kuid ainuke asi, mida sellega saavutan, on energiakulu. Kõike seda on tehtud nende tuhandete kilomeetrite jooksul korduvalt. Ja korduvalt. Ja siis korra veel. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis eks ilmselt teen seda tulevikuski veel mõned korrad. Inimlik ju. Kuid nüüdseks olen kogenud ka teistsugust võimalust. Võttes väljakutse vastu tänuga, saad kogu seni tuulde lastud energia juhtida takistuse ületamiseks. Suunad energia sinna, kus hetkel on kõige suurem defitsiit. Mäkketõusul teevad jalad tööd ja ülakeha lõdvestub. Piiripealne füüsiline pingutus on suurepärane võimalus ka kuplialusel puhata lasta. Seda on meile aga teinekord vaat et kõige rohkem vaja. Seiklus jätkub! Ise teed oma elu! Ahou! Kristjan UHHUDUURI SENISED REISID 2002 Mongoolia, Hiina, Tiibet, Nepal 2007 Nepal, Bangladesh, India, Pakistan, Afganistan, Iraan 2011 Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia 2014 Etioopa, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana, Namiibia 2018 Uruguay, Brasiilia, Argentina, Boliivia, Peruu