Tomas Eloy Martínez sündis 1934. aastal Argentiinas. Tema esimene raamat ja esimesed artiklid ilmusid ajavahemikus 1968-1973. Sõjaväelise diktatuuri ajal elas ta pagenduses Venezuelas, kus kirjutas veel kolm raamatut. "Püha Evita" ilmus 1977. aastal ja sai otsekohe väga populaarseks. Raamatu aluseks on Eva Peroni lugu, kes suri ja sai ühtlasi surematuks 26. juulil 1952. aastal. Tema palsameeritud keha aga peideti, rööviti, maeti, kaevati taas välja ja tassiti ringi. Tomas Eloy Martínez on loonud paeluva kirjandusteose vaesest tüdrukust, kellest sai Argentiina kroonimata kuninganna. "Siin on lõpuks raamat, mida ma alati olen tahtnud lugeda." Gabriel Garcia Marquez

"Forellipüük Ameerikas" peetakse üheks tugevamaks Brautigani teoseks. Ehkki Brautigani tekst võib kohati tunduda humoorikana, ei ole ta seda kaugeltki. Sel veidi hullumeelsel moel on Brautigan kirja pannud selle, mille ta ise läbi on elanud või mis moodi maailm talle parasjagu on paistnud. Ehkki hingelt luuletaja ja diagnoosilt skisofreenik, on ta proosateosed alati reaalsusega tugevalt seotud.

„Seda on raske lugeda ja veel raskem käest panna … Hästi komponeeritud dünamiidipakk.” Stephen King Varaküpse, kuid naiivse teismelise tüdruku ning tema võluva ja manipuleeriva õpetaja vahelise suhte psühholoogilist dünaamikat jälgiv hiilgav ja kaasakiskuv lugu. „Minu sünge Vanessa“ on karjääri alustava, kuid juba erakordse kirjaniku debüütromaan. Aasta 2000. Helge peaga, ambitsioonikas ja kiiresti täiskasvanuks saada ihkaval 15-aastasel Vanessa Wye’l on armuafäär oma inglise keele õpetajaga – ligitõmbava, kuid valeliku 42-aastase Jacob Strane’iga. Aasta 2017. Mõjukate meeste vastu esitatud ahistamissüüdistuste laine tipphetkel jõuab kätte arveteõiendamise aeg. Strane’i süüdistab seksuaalses väärkohtlemises üks endine õpilane, kes otsib kontakti ka Vanessaga. Nüüd leiab Vanessa end ootamatult võimatu valiku ees: vaikida, olles kindlalt veendunud, et ta oli teismelisena õpetajaga suhtes täielikult omal vabal tahtel, või määratleda ümber nii ennast kui juhtunut. Ent kuidas ta saaks hüljata oma esimese armastuse – mehe, kes muutis teda kardinaalselt ja on tema elus kogu aeg olemas olnud? On’s see võimalik, et mees, keda Vanessa teismelisena armastas ja kes tunnistas, et jumaldab ainult teda, võib olla hoopis erinev sellest, mida Vanessa on alati uskunud? Põimides vaheldumisi Vanessa olevikku ja minevikku, kõrvutab „Minu sünge Vanessa“ mälestusi ja traumat. Me kogeme teismelise tüdruku hingematvat põnevust, kui ta mõistab esimest korda, milline imevägi tema kehal meeste jaoks võib olla. Raamatut on võimatu käest panna, sest kujutades rahutut noorukiiga ja selle tagajärgi, ärgitab see küsima ja mõtlema vastutuse, nõustumise, kaasosaluse ja ohvriks olemise üle. „Minu sünge Vanessa“ on kirja pandud painama jääva intiimsuse, rahutuks tegeva haavatavuse ja naha alla pugeva pingelisusega. See on praegust ajastut defineeriv romaan, mis peegeldab muutuvaid kultuurilisi väärtusi. Kate Elizabeth Russell on pärit USA Maine’i osariigist. Ta on saanud doktorikraadi loovkirjutamises Kansase ülikoolist ja magistrikraadi kaunites kunstides Indiana ülikoolist. "Kaasahaarav ja ebamugav, niivõrd, et pidin endale meenutama - see on romaan, mitte minu hetkeolukord."

Veneetsia on maskide ja mõistatuste linn, kus kitsad tänavad ja käigud moodustavad gigantse labürindi, mis eksitab asjassepühendamatuid ja sisendab salapära. Niisama kütkestav kui tabamatu, kõigub linn ohtlikult balansseerides kestmajäämise ja lagunemise vahel. Arhitektuuriväärtused murenevad – vundamendid nihkuvad, ornamendid kukuvad küljest –, ehkki pingutused linna säilitamiseks on käimas. Langevate inglite linnas avab John Berendt, raamatu Südaöö hea ja kurja tundmise aias autor, mõistatuslikku Veneetsiat nii nagu ainult tema seda suudab. Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta. Oma uurimise käigus kohtab Berendt tervet galeriid huvitavaid tegelasi, siin on habenoana vahe kohtuuurija, kes punastab, kui teda vihastatakse; prominentne Veneetsia luuletaja, kelle šokeeriv "enesetapp" paneb sõpru omal käel mõrtsukat otsima; Ameerika pagulaste esimene perekond, kel seisab silme ees oma Suure kanali äärsest paleest ilmajäämine; kõrgseltskonda kuuluvate ameeriklaste organisatsioon, kes pidusid korraldades toimekalt kogub raha Veneetsia kunsti ja arhitektuuri säilitamiseks, seejuures omavahel kakeldes, üksteise motiive küsitavaks tehes ning jahmunud veneetslasi kähmlusse kaasates; kaasaegne Veneetsia sürrealistist maalikunstnik, keda koha peal tuntakse kui häbematut vigurivänta ja provokaatorit; kahekümne esimest põlve meisterklaasipuhuja, kelle pojad peavad dünastilist sõda; ja palju teisi – tuvipüüdjad, patuoinad, uneskõndijad, mees, kes usub marslaste olemasolusse, Taimemees, Treviso rotimees ja Henry James. Berendt räägib meile loo, mis on läbi imbunud Veneetsia atmosfäärist ja täis üllatusi; peenelt joonistatud üksiklugudest kujuneb välja suurejooneline maal. Tulekahju ja selle tagajärjed läbivad leitmotiivina raamatut, kus põnevus aina kasvab, tuues esile Veneetsia kogu ta maagias, salapäras ja dekadentsis. John Berendt on ajakirjanik ja ajakirja New York endine toimetaja. Tema esimene raamat, Midnight in the Garden of Good and Evil (Südaöö hea ja kurja tundmise aias), oli rahvusvaheline bestseller ja 1995. aasta Pulitzeri Preemia dokumentaalkirjanduse finalist. Hetkel pesitseb New Yorgis.