Raamat räägib kolmveerandsaja aasta ja eriti viimase kümnekonna aasta jooksul Eesti olümpialiikumises toimunud protsessidest.

Raamatu kaante vahele on püütud koondada eesti spordi kullafond. See on mõeldud eeskätt meie tänastele noortele ja tulevastele põlvedele, eeskujuks ning ärgitajaks uutele suurtele tegudele.

Kõik me soovime, et elu kuldsed aastad poleks täidetud valu ja haigustega, vaid oleksid rõõmsad ja nauditavad. Staažikal võimlemistreeneril Reet Poolil on võimlemise alal väga põhjalikud teadmised ning kogemused ning ta oli üks esimesi, kes hakkas treeningu ülesehituses arvestama vanuselisi nõudeid ja eripärasid. Lähtudes oma tõekspidamistest ja praktilise töö kogemustest ning tundes põhjalikult treenitavate probleeme ja soove, on kirjutatud ka käesolev raamat. Käsiraamatu peamine sihtgrupp on kodudes võimlejad – paljudel inimestel ei ole võimalust või soovi ühistreeningutel osaleda. Samuti on see raamat heaks abimaterjaliks seeniorvõimlemise juhendajatele ja hooldekodude töötajatele, aga ka liikumispuudega inimestele, kelle jaoks on lisatud eraldi harjutused. Autor on kirjutanud raamatu suure hoolivusega ja arvestanud, et see peab olema lihte kasutada kõigile. Harjutustele on lisatud asjatundlikud kommentaarid, mida üks või teine füüsiline tegevus meie organismis toetab. Reet Pool on Tartu Ülikooli haridusega psühholoog ja võimlemistreener. Ta on koolitanud nii treeneri kui ka lektorina sadu inimesi kõikjal Eestis ning ka välismaal, läbi viinud mitmeid terviseedenduse projekte, töötanud Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonnas, esinenud raadios ja televisioonis ning välja andnud nii trüki-, heli- kui ka videomaterjale tervise teemal.

Milline kahe spordihetke täiuslik kontrast: Aastal 1986 kuulis Tallinna Kalevi sidemängija Avo Keel meeskonna Nõukogude Liidu kõrgliigast väljalangemisest Patarei vangla krappraadiost. Tema, Rein Link ja Parri Kruuda olid sattunud suurde pahandusse, mis läks maksma mitu kallist nooruseaastat. Ning äsja uhkelt kõrgliigasse kerkinud Kalev pikeeris kolme põhimeheta pilvepiirilt põhjamudasse. Aastal 2008 viskas Keel Audentese spordihallis käed taeva poole ja silm läks niiskeks. Uskumatu oli teoks saanud. Eesti oli EM-valiksarjas šokeerinud hilisemat võidumeeskonda Poolat, kindlustades esmakordselt pääsu finaalturniirile. Vahetunud oli mitu põlvkonda, võrkpallireeglid, riigikord ja Keele roll – nüüd istus ta treeneripingi –, aga lõpuks olime suures mängus tagasi.