Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Ilmus Karl Õigeri elulooraamat "Ma tulin tagasi". See on mõneti erinev tavapärastest biograafiatest. Kõigepealt on autor läbi ja lõhki teadlane, kes harva raamatu kirjutamise ette võtavad. Teiseks on tema elulugu äärmiselt karm. Kõigele vaatamata on Karl Õigerist saanud praegusaja üks nimekamaid ehitustadlasi, ta on Tallinna Tehnikaülikooli tegutsev professor. Autor heidab meenutustes tagasipilgu oma lapsepõlvele, Teise maailmasõja eelsetele iseseisvusaastatele, Vene anneksioonile, sõjaaegsele Saksa valitsusajale, sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooniperioodile, Siberisse saatmisele ja sealt 13-aastase poisina traagilisele koju põgenemisele, taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatele, loomulikult ka oma õpingutele, töö- ja muudele tegemistele. See lugu kujutab mosaiiklikku tagasivaadet iseenda kaudu, milles peituvad küsimused, mis ja miks midagi toimus, miks just nii ja mitte teisiti, mis oli hea, mis halb, mis õnnestus või ebaõnnestus, mida oleks võinud teha teisiti, ning lõpuks – mida peaks või võiks kirjapandust järeldada. Raamatust kiirgab suure ehitusmehe mure ehitushariduse oleviku ja tuleviku pärast.

Rein Otsasoni kolm elu. Three Lives of Rein Otsason. 88-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat (eesti ja inglise keeles),

Autor on selle raamatu kirjutamisel oma peamist ülesannet näinud mitte isikliku elukäigu, vaid ajastu ja toimunud sündmuste kirjeldamises nii, nagu tema ja ta lähiümbruskond seda oma silmadega nägi, neile kaasa elas, neist mõtles ja neist aru sai.