Tooted
Oled proovinud lõpetada muretsemist, alla suruda viha ja vaigistada ärevust, aga midagi ei muutu? Tundub nagu su enda keha töötaks sinu vastu?
„Aju lahtisõlmimine“ on lihtsasti loetav ja teaduspõhine käsiraamat kõikidele, kes tunnevad, et on depressiooni, ärevuse või viha lõksus, aga ei oska sellest nõiaringist omal jõul enam välja pääseda.
Tunnustatud neuroteadlane Faith G. Harper selgitab mõnusalt humoorikas võtmes ja justkui hea sõber, mis su ajus toimub, kuidas negatiivsed mõttemustrid tekivad ning kuidas mõtlemist ja käitumist lihtsate ja praktiliste võtete abil samm-sammult muuta.
Raamatu "Tundeline teekond" keskmes on Eino Tamberg - eesti muusika grand old man , kes helilooja ja kompositsiooniprofessorina on mõjutanud eesti muusikaelu rohkem kui pool sajandit. Unikaalse foto- ja pildimaterjaliga kogumiku põhiosadeks on Märt-Matis Lille ulatuslik intervjuu heliloojaga, Evi Arujärve ülevaade Eino Tambergi loomingust ja Raili Sule artikkel lavamuusikast. Kogumik sisaldab ka helilooja teoste täieliku nimekirja, diskograafia ja bibliograafia.
"Hea tervise teejuht" räägib kõigest, mida sul on vaja teada, et hoolitseda nii enda kui oma perekonna tervise eest. Raamatus on põimitud teadmised tavameditsiinist ja ravimtaimedest, homöopaatiast, aroomiteraapiast ja sajanditevanusest toitumispraktikast. Kümme peatükki juhivad sind kiiresti erinevate kehasüsteemide juurde (kaasa arvatud omaette peatükk lastehaigustest), kus kirjeldatakse mõistetavas stiilis ja kompaktselt sagedamini esinevate haiguste ravivõimalusi.
Noore prosaisti esikromaan arutleb kunstiintelligentsi eneseteostusest ja kunstist üldse, tehes seda autorile omases iroonilis-satiirilises laadis.
Raamat tutvustab lugejale paljusid psühholoogias hästi uuritud fenomene, mis näitavad inimtaju evolutsioneerimist aja mikrointervallides, muljete subjektiivsust, taju suhtelisust ja mitmetasandilisust (nagu näiteks maskeerimine, väljast sõltuvus, seadumuse mõju tajule), mis sõltuvad konkreetsetest isiksusest. Nende kõrval käsitletakse ka illusioone, spetsiifilist ja mittespetsiifilist tundlikkust, värvuse tajumist jne. Tutvustatakse ka taju loodusteaduslikke aluseid. Sisukas, rohkelt illustreeritud populaarteaduslik raamat igale psühholoogiast huvitatud lugejale.
„Karta pole vaja“ on artiklikogumik, mis koondab oma kaante vahele Kalver Tamme poolt kirjutatud ja eri aegadel ulmeajakirjas Reaktor ilmunud tekstid žanrifilmidega erineval moel seotud inimestest. David Cronenberg, Paul Verhoeven, Jamie Lee Curtis, Dan O’Bannon, Jean-Pierre Jaunet ja paljud teised.
Maod ja ämblikud ei hirmuta meid kõiki samavõrd. Mitte kõik meist ei jäta kapikesel ööseks lampi põlema. Hirmud on erinevad. See, mis ühe paneb külma hirmuhigiga kattuma, ei mõju teisele sugugi samamoodi. Sinu käes on teejuht maailma, kus voodi alt võib leida muudki peale tolmurullide, kus kord maha maetud probleemid kipuvad mulla alt uuesti välja ronima, kus laialt naeratav kloun ei pane üldsegi rõõmsalt kaasa kihistama.
Aegade jooksul on paljud vaprad mehed ja naised oma hirmudele silma vaadanud ja need filmi sisse pannud. See raamat on austusavaldus nendele julgetele, kes ütlesid kõlava ja selge häälega: „Karta pole vaja!’
Esseid kirjandusest. Autor analüüsib troika sümboolikat Vene kirjanduses, keskendudes Gogoli ja Dostojevski teostele ning nende seostele Euroopa kultuuriga ja nihilismi temaatikaga.
Ühel ilusal päeval kolib Normandias asuvasse Cholong-sur-Avre’i linnakesse tavaline Ameerika perekond: isa, ema, kaks last ja koer. Kes nad on? Pereisa Fred peab end memuaarikirjanikuks, kuid teeskleb miskipärast, et tal on käsil raamat Normandia dessandist. Pereema Maggie on ületamatu grillipidude korraldaja. Peretütar Belle teeb igati au oma nimele ja -poeg Warren oma isa valitud teele. Ja koer? Tema kannab kõigutamatult oma salapärast nime – Malavita ehk närune elu. Nii et perekond nagu iga teinegi, kui mitte arvestada üht tühist tõsiasja: pereisa Fred on tegelikult Giovanni Manzoni, endine maffia aumees, kellest on saanud ülejooksik.
Öeldakse, et armastatu surma korral kaotab inimene osakese iseendast. Vastab tõele: kallid inimesed on kodeeritud otse ajusse, sealsele virtuaalsele kaardile. Kiindumus salvestab end neuronitesse, kuid lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö.
„Leinav aju“ otsib vastust küsimusele, mis toimub ajus siis, kui armas inimene meie elust kaob. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Miks aju ei saa aru, et lähedane ei tule enam tagasi? Mis toimub meie pisikestes neuronites? Milleks on ajul vaja kaardistada armsaid inimesi ja kuidas ta seda teeb? Kuidas tekib pikenenud leinahäire ja kas seda saab ravida?
Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine.
Mary-Frances O’Connor on kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria kaasprofessor Arizona ülikoolis ning juhatab seal leina, kaotuse ja sotsiaalse stressi laborit. Tema uuringud keskenduvad sellele, kuidas lein mõjutab nii aju kui keha ning oma tööga püüab ta aidata pikenenud leinahäire all kannatavaid inimesi.
„Leinav aju“ on suurepärane raamat, mis aitab meil aru saada leina taustal olevatest neurobioloogilistest protsessidest. Soovitan kõigile, kel oma töö tõttu tuleb leinaga kokku puutuda, kuid ka üldisemalt neuroteadustest huvitatutele.
Juhan Kaldre, psühhiaater
Tuntud prantsuse kirjaniku, Goncourt’i Akadeemia presidendi ning arvukate kirjanduspreemiate laureaadi Hervé Bazini (snd 1911) kriitilis-realistlik romaan lahutusele järgnevatest valusatest probleemidest: endise abielunaise kibestumisest ja uuestiabiellunud mehe kiindumusest lastesse.
See raamat on pilk minevikku, ent ometi pole tegemist tavapärase mälestusteosega. Kunagi "Prillitoosi" saatele läkitatud kirjad – õigupoolest mõnigi kord vaid katkendid kirjadest – hakkavad koos taustafotode, aastanumbrite ja sündmustega ühtede kaante vahele seatuna kõnelema hoopis teistmoodi, kui iga üksikut kirja eraldi lugedes. Raamatu koostaja Hille Tarto: "Kirjad saabusid ja lummasid ... Neid lugedes oli tunne, nagu vaataksid elavaid pilte kirjutajate muredest ja rõõmudest, hirmudest ja ülekohtust, vaesusest ja tööst, armastusest ja kannatusest. Kirjade autorite seas pole kuulsaid isikuid, need on tavalised inimesed. See on lihtsalt rahva elu ja lugu. Teie ees on raamat kirjadest, milles ligi 200 inimest on usaldanud lugejale mälupilte või lugusid oma elust 20. sajandil."
Eesti maareform 1919. aastal on üks tähtsamaid lähtepunkte meie riikliku iseseisvuse loos. Selle aktiga võõrandati mõisad ja sätestati põhimõtted, kuidas ja kellele võõrandatud maid jagada. Nii tekkis uus ja arvukas rahvakiht – asunikud. Tekkisid uut tüüpi talud ja elamised – asunikutalud. Selle reformi parimaid kajastusi ilukirjanduses on kahtlemata Albert Kivikase "Murrang".
Psühholoog Tiina Saar-Veelmaa miniatuurikogu „Sirelilillad stilettod“ koondab kimbu lugusid, mis võiksid vabalt olla väljamõeldised, aga võivad olla ka päriselt juhtunud. Absurdi piirimail aset leidvad kohtumised inimeste, sündmuste või nähtustega öises kultuurimajas, Vilniuse magalarajoonis, kartulipõllul või haiglas liigutavad, võivad vihastada või hoopis naerutada, kuid kindlasti ei jäta need ükskõikseks. Lugude reaalsuse ja unenäolisuse õhustikku toetavad kunstnik Liis Karu fotod, viies lugeja rännakule iseendasse.
„Usun, et olen pärinud lugude jutustamise võime oma emalt, kes oli näitleja ja lavastaja. Ema oskus lugusid rääkida ja elu absurdseid juhtumeid naljaks pöörata nii, et pildid veel aastaid hiljem elavalt silme ees püsivad. Ma usun, et lood on need, mis meid inimestena ühendavad ja hingeuureteni puudutavad,” ütleb Tiina Saar-Veelmaa.
Tiina Saar-Veelmaa on varem kirjutanud kaheksa raamatut, neist viimastena on ilmunud „Tööga õnnelikuks” (2022) ja luulekogu „Kas ma ütlesin moonid” (2024).
„Vana Tallinn“ on Tallinna vanema ajaloo uurimisele pühendatud artiklite kogumik. Ta on omamoodi jätkuks omariikluse aegu ilmunud neljale Tallinn Ajaloo Seltsi samanimelisele väljaandele.
Tallinna ajalugu, mälestisi, arhitektuuriajalugu, kultuuriajalugu, vanalinna, aga ka linnade üldist arengulugu laiemalt käsitleva raamatusarja „Vana Tallinn“ XIV köide.
