Antoloogia Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvapärimuslike materjalide põhjal. Und näeb iga inimene, mõni harva, mõni tihti, ja üksikud unenäod jäävad eriti eredalt meelde, tundudes oma selguse tõttu peaaegu reaalsetena. Niisugustel unenägudel on läbi aegade arvatud meie tuleviku seisukohalt kindel tähendus olevat. Sellest, missuguseid seletusi on meie esiemad ja -isad unes nähtule otsinud-leidnud, vestabki käesolev raamat.

Kordustrükk! See raamat on ühe suurte teadmistega autisti “laiendatud” autobiograafia, süvauurimus iseendast ja autismist, kirja pandud harvaesineva põhjalikkuse ja kirega. Mul pole vähimatki aimu, kas kõik selles raamatus esitatud mõtted ja seisukohad peavad tingimata vett, kuid kindlasti on see suureks toeks autistliku meelelaadiga inimestele ja nende lähedastele. Miski selles raamatus hämmastas mind. Olles lugemise lõpetanud, jäi kummitama ainult üks mõte: “Ma tahaksin olla autist!” – Valdur Mikita kirjanik ja semiootik *** Väga põhjalik ja sisukas ülevaade autismist ja autistlike inimeste sisemaailmast. Minu jaoks teeb raamatu eriti väärtuslikuks just see, et autor teab täpselt, millest ta räägib. Autismis ja autistlike inimeste maailmatajus on midagi, millest on meil kõigil üht-teist õppida. – Ivica Mägi autismivaldkonna arendaja, koolitaja, nõustaja *** Kaarel Veskis on õppinud Tartu ülikoolis kirjandust, keeleteadust ja arvutilingvistikat ning töötanud sealsamas ülikoolis aastaid keeletehnoloogia spetsialistina, hetkel töötab Eesti Kirjandusmuuseumis. Tema vabatahtlik töö Eesti Aspergerite ühingus on viimase paari aasta jooksul hõlmanud autismist ja Aspergeri sündroomist kirjutamist ja rääkimist, aspidest täiskasvanutele tugigruppide korraldamist ning lisaks ka autistidega oma töös kokku puutuvate täiskasvanute ja autistidest lastega vanemate nõustamist nii päriselus kui mitmesuguste elektrooniliste kanalite (foorumid, sotsiaalmeedia, Skype) kaudu. Pilgrim, 2018

Peaaegu kümme aastat varjas Tim oma depressiooni. See pani teda tundma ennast nõrga ja alaväärsena ning ta arvas, et elu variseb kokku, kui keegi tema probleemist teada saab. Kui ta lõpuks rääkima hakkas, tuli välja, et ta polegi üksi. Raamat "Ka mehed nutavad" kummutab eelarvamuse, et mehed on tugevad, kui nad ei märka ega tunnista depressiooni ja ärevust endal ega teistel. See on jõhkralt aus, kohati valus ja kohati naljakas lugu sellest, mida tähendab, kui tahad olla "tõeline mees". Raamatu on kirjutanud mees, kes otsustas, et tahab oma lugu jagada, sest küllap on teisigi, kes on temaga sarnases olukorras. See on Timi lugu, aga see võib olla ka sinu või sinu lähedase inimese lugu.

Kust on tekkinud sügavalt juurdunud idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole? Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus, iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme, seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal? Raamatu autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.