Peategelase, ajakirjaniku ning noore luuletaja Arvid Falki elusaatust, tööd ja tegemisi ning hingelisi võitlusi jälgides juhib kirjanik meid läbi tolleaegse Stokholmi.Iroonilistes sketšides näitan Strindberg, kui palju on silmakirjalikust kõikjal leidub. Lõpuks otsib Falk pelgupaika boheemlaste seltskonnast, kes kohtuvad regulaarselt «Punase Toa» nime kandvas Stockholmi salongis.

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»

"Mina, Claudius" on Gravesi kuulsamaid ajaloolisi romaane, mis ilmus esmakordselt 1934. aastal. See kirjeldab Rooma imperaatori Claudiuse ning tema lähikondlaste hiilgavat elu ja püüab seletada sündmuste tegelikke tagamaid. Tegemist on suurepärase ilukirjandusega, mille tegevus toimub tegelike ajalooliste sündmuste ja tegelaskujude taustal.

Robert Graves (1895–1985), tuntud romaanikirjanik, poeet, biograaf ja õpetlane sündis Londonis. Tõelise patrioodina ihkas ta võidelda koos kaaslastega sõjas, jäämata pelgaks kõrvalseisjaks. Pärast sõda valis kirjanik ja luuletaja rahulikuma elustiili ning kolis koos perega Mallorcale. Graves oli Oxfordi ülikooli professor ja Ameerika poeetide akadeemia liige ning pälvis Inglise kuningannalt medali tunnustuseks loomingu eest.