“Erakvähid” on triloogia teine romaan, kus esimesest osast “Berliini paplid” lugejale tuttavaks saanud tegelaste elu pööratakse pea peale. Torunn Breiseth, romaani üks peategelasi on kolmekümne seitsme aastane. Tema isa Tor peab suguvõsa põlistalu Kesk-Norras Trondheimi külje all. Ta on vanim kolmest vennast ja ainuke, kellel on järeltulija. Ootamatult pärib Torunn talu ja seisab suure eluvaliku ees. Keskmine vend Margido, kes peab väikest matusebürood Trondheimis, sipleb usu, kõhkluste ja pealetükkiva lesknaise vahel. Noorim vend Erlend, tunnustatud aknadekoraator Kopenhaagenis, seisab samuti tähtsate eluvalikute ees. Nad annavad endast parima, kuid kas veresidemetest ja heast tahtest piisab, et suguvõsa liita?

Eelmise sajandi algul kirjutas Selma Lagerlöf ühe oma väärtuslikumaid teoseid, muinasjutufantastikaga käsitletud reisiloo «Nils Holgerssoni imelik reis läbi Rootsi». Raamat oli tellitud autorilt kui endiselt õpetajalt kooli tarviduste jaoks. Teda paluti kirjutada lastepärane Rootsi maateaduse lugemik, mis teenindaks kodumaa tundmaõppimist kooli algklassides. Tulemused ületasid aga kavatsused, sest teosest on saanud mitte ainult üks rahvalikemaid rootsi noorsooraamatuid, vaid see on saavutanud haruldaselt menuka vastuvõtu sellisena ka välismaal. Raamat on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde.

"Kuningas Saalomoni kaevanduse" autori uus lugu Allan Quatermaini, sir Henry Curtise ja kapten Goodiga. Lugeja saab teada, mis juhtus Allan Quatermainiga pärast retke Kuningas Saalomoni kaevandustesse.

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»