Boleslaw Prus (1845-1912) kuulub XIX saj. lõpu väljapaistvamate poola kirjanike hulka. XX dünastia viimase valitseja Ramses XIII liigutavas saatuses annab autor värvirikka pildi Egiptusest kolme tuhande aasta eest. See suur ajalooline romaan on ühtlasi terav süüdistus omaaegsete rahvarõhujate vastu feodaal-kapitalistlikus Poolas.

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Kuuskümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu naaseb eksiilis elanud Antigone Perifanis Ateenasse. Ta on tulnud matma oma poega Nikitast, keda nägi viimati lapsena. Avanevad vanad haavad ja paljastuvad perekondlikud saladused. See raamat on ühe perekonna lugu läbi Kreeka lähiajaloo, kodusõja ja sõjaväelise diktatuuri aastate, mis mõjutavad selle riigi ja rahva elu tänase päevani. Sofka Zinovieff (1961) sündis Londonis, kuid elab oma kreeklasest abikaasa ja kahe tütrega Kreekas. Isa poolt on ta vene päritolu – tema vanavanemad emigreerusid Peterburist Inglismaale kohe pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal. Oma vanaemast Sofka Dolgorukist on Sofka Zinovjeff kirjutanud ka raamatu «Punane printsess» (eesti keeles 2010). Käesolev on Sofka Zinovjeffi esimene dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduslik romaan. Originaalkeelne pealkiri: The house on Paradise Street