Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan „Kool piiril“ käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on „Kool piiril“ muutunud kultusromaaniks.

On 1830-ndad aastad, tsaar Nikolai I aeg Soome Suurvürstiriigis. Tehakse veel täpset seisuste vahet. Kõrgemast seisusest inimese abielu lihtrahva hulka kuulujaga on lihtsalt skandaalne. Sel ajal naine ei julgenud oma meest veel sinatada, isa otsustas tütarde abielud. Somerneeme kiriku puruvaese ja ahne abiõpetaja pastor Israel Löfbergi vanemad tütred hakkavad jõudma mehelemineku ikka. Kuid ilma kaasavarata ei ole lihtne sobitada kasulikke abielusid. Pealegi on tütardel omad seisukohad. Ilus ja kaalutlev Hedvig teab, mida tahab. Lovisa eirab isa tahet ja seisuse piire. Kõige rohkem vintsutab saatus alandlikku ja pehmeloomulist Sarat. Vastu oma tahtmist seikleb ta Helsingi seltskonnaringis, kelle muretut elu tumestab pealinnas möllav koolera. Omaeti õnnestub just Saral korraldada oma vanemate asjad nii, et lõpplahendus on hea ja üllatuslikki. Originaali pealkiri: Pappilan neidot

Poola nüüdiskirjanik Aleksander Krawczuk viib lugeja oma haaravalt kirjutatud raamatus antiikmaailma, Trooja sõja aegadesse, ning näitab, kuidas ajaloolased Homerose „Iliasest“ lähtudes on sammhaaval jõudnud muistsete sündmuste ja faktide tõeni.

Taani kirjandusklassiku Johannes V. Jenseni (1873-1950) peateos, romaanitsükkel "Pikk teekond" (1908-1922) annab monumentaalse ja panoraamse pildi Euroopa tsivilisatsiooni poolt läbikäidud varasemast arenguteest. Autori põhiteesiks on Põhjala inimesele loomuldasa omane uue loomise tahe ja avastuskihk, mis sunnib teda aina liikvele. Käesolevas köites on esindatud tsükli kolm esimest romaani, mille teemaderingi kuuluvad tule taltsutamine meie ürgsete esivanemate poolt ja esimeste uskumuste teke, suure jääaja saabumine ja võitlus oma eksistentsi eest nondes karmides tingimustes ning Jüütimaa esimeste asukate sisseelamine oma kõledal maal, silmitsi tundmatu merise veelagedaga.