Nüüdisaegse ameerika kirjanduse klassiku dokumentaalne fantaasia Rooma vabariigi langusest ja Julius Caesari viimastest elupäevadest.

Ladina-Ameerika uhkete meeskirjanike Marques`i, Amado, Vargas-Llosa seas seisab võrdväärsena Isabel Allende, kes kaitseb oma kohta nende kõrval võrratu jutuvestjana. Tema raamatutes on lopsakust ja jõudu, erakordseid saatuse keerdkäike, rõõmu ja tragöödiat. Allende «Fortuna tütart» on ülistatud tema kõige kaasahaaravamaks jutustuseks. Ennekõike on see kauni ja julge Eliza -- Tšiilisse emigreerunud inglise pere leidlapse lugu -- tulvil armastust ja seiklusi. Lisaks veel mitmed hingeminevad ja värvikad inimsaatused, mis põimuvad peategelase eluga. Kõik see kokku on nagu lummav «Tuhande ja ühe öö» jutustus, kus rõõmsad ja pöörased, jubedad ja kurvad lood kasvavad üksteisest välja, unustamata sealjuures kordagi peateemat. Sellest värve ja sündmusi täis kollaažist kasvab tõetruu romaan, mis viib oma lugejad kaasa hoopis teise maailma ja teise aega.

Tuntud jaapani kirjaniku (1899-1972), Nobeli preemia laureaadi (1968) psühholoogiline romaan (1953), mille peategelane on ametnikust perekonnaisa, kes vaeb elu loojangupäevil mõttes minevikku ja selle seoseid olevikuga.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.