Meie sihiks on vaimusuurus ja eesmärgiks rahvuse ja kultuuri kestmine üle aegade. Nii innustas meid poolteist sajandit tagasi Jakob Hurt ja nõnda kirjutasime oma põhiseadusse. Käesoleva teose ülesandeks on uurida kuidas on meie intellektuaalsed otsingud edenenud ja kas peaksime oma riigi üle uhkust tundma. Vastamist ootab ka küsimus mis on vaimusuurus ja milline on üks ideaalne riik.

Ralf Kall on kirjutanud raamatu oma isa, Eesti ohvitser Karl Kalli märkmete põhjal ja kirjeldab nii minategelase isiklikku elu kui ka Eesti kaitseväe kujunemist, ajavahemikku K. Kalli sünnist kuni põgenemiseni üle tormise mere Rootsi. K. Kalli sõjaväelasetee algas kuulsa vabadussõja-aegse soomusauto "Kotkasilm" komandörina, ja on sümboolne, et hiljem autasustati teda Kotkaristiga. Enne Nõukogude vägede sissemarssi – mida ta Narva 1. jalaväerügemendis teenides nägi – oli K. Kall legendaarse kolonel Viktor Koerni autojuht. Raamatut ilmestavad haruldased fotod, mis jäid imekombel sõjast räsimata.

See värske uurimus kommunismi ajaloost käsitleb kommunismiideoloogia lätteid, selle arengut ja kokkuvarisemist erinevates riikides ning tänapäevaseid vorme. Raamat selgitab, kuidas ja mispärast said kommunistid võimule, kuidas neil läks korda eri riikides nii kaua võimul püsida ja mis põhjustas kommunistlike süsteemide kukutamise või kokkuvarisemise. Neljakümne aasta jooksul on selle raamatu autor, ajaloolane ja politoloog, Oxfordi ülikooli emeriitprofessor Archie Brown külastanud paljusid kommunistide võimu all olnud (või olevaid) riike ja kohtunud nende elanikega dissidentidest kuni partei keskkomitee liikmeteni. Enamik kõnealusest 16 riigist (Albaania, Bulgaaria, Hiina, Jugoslaavia, Kambodža, Kuuba, Laos, Mongoolia, Nõukogude Liit, Poola, Põhja-Korea, Rumeenia, Saksa Demokraatlik Vabariik, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Vietnam) pole enam kommunistide võimu all. Seega on palju arhiivimaterjale – sealhulgas poliitbüroo istungite protokollid ja eri kommunistlike riikide juhtide kohtumiste stenogrammid – nüüd kättesaadavad (paari aastakümne eest ei julgenud uurijad sellest unistadagi). Ka on Brown küsitlenud inimesi, kes olid kommunistlikes riikides juhtivad poliitikategelased ja kasutanud arvukaid paljastavaid mälestusi.

Eesti Vabadussõjas kaitsesid kodumaad kõrvuti kogenud sõduritega koolipoisid – vabatahtlikena rindele läinud noored, kes enamasti asusid sõjateele otse koolipingist. Nende väljaõpe oli napp, kuid võitlusvaim kindel. Õppursõdurina teenis eri väeosades kokku 2000–3000 kooliõpilast. Koolipoisid võitlesid rindel ja julgestasid tagalat. Võitlusindu lisas neile kaaslaste vaprus ning üldine sõjameeleolu – paljudel õppuritel olid isad ja vanemad vennad mobiliseeritud. Raamatusse on koondatud õppursõdurite mälestusi ajast, mil nad läksid ühise vaimustuse najal sõtta, hoolimata kehvast varustusest, napist toidust ja vanemate vastuseisust. Vabadussõja esimestel kuudel tuli taluda külma ja nälga, leppida kesise arstiabi ja tõrkuva relvastusega ning õppida rasketes tingimustes toime tulema iseenda ja oma hirmudega. Raamatus ilmunud mälestuskatkete hulgas on meenutused romaani "Nimed marmortahvlil" autorilt Albert Kivikaselt, väljavõte soomusrongil nr 2 võidelnud kunstnik Eduard Wiiralti päevikust ja paljude teiste toonaste õppursõdurite lood nii lahingutest, õppustelt kui ka sõdurite igapäevaelust. Nende mälestustes on traagikat ja huumorit, kuid ülimalt selgesti kumab neist läbi noorte sõttaminejate kindel võitlustahe ja kohati sinisilmne teadmatus ees oodanud ohtude tõsidusest. "Koolipoisid tõid meile usu, et meie võidame, ja see on suurim and, mis nad on andnud Eesti Vabariigile ta sünniajal." – Johan Laidoner