Täna läheb Kirbu-Krants kooli! Kas ta oskab õpetaja ees sitsida ja ega ta tunnis viimati magama jää? Kas ta saab vahetunnis jalkat mängida, ilma et peaks ise palli eest olema? Ja mis kõige tähtsam – kas ta õpib lugema ja oskab kokku veerida, mis on kirjutatud tema prügikasti sattuvatele siltidele? Jõudu sulle, Kirbu-Krants!

Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Colas Gutmani lood Kirbu-Krantsist sündisid koostöös illustraator Marc Boutavantiga 2013. aastal ja tänaseks on sarjas ilmunud juba 16 raamatut, mida on tõlgitud viieteistkümnesse keelde ja mille põhjal on valminud ka multifilmiseriaal.

 

Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest.

Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest.

William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene".

Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. 

Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga. 

Uus-Böömimaa. Ameerika. Torm. Must mees leiab ühel ööl valge maha jäetud beebi. Mees võtab tüdruku – kerge nagu tähe – ja otsustab ta koju viia. London. Inglismaa. Pärast börsikrahhi. Leo Kaiser oskab küll raha teha, ent ta ei oska taltsutada seda keevat armukadedust, mida ta oma parima sõbra ja oma naise vastu tunneb. Kas ta vastsündinud laps on üldse tema oma? Uus-Böömimaa. Seitseteist aastat hiljem. Poiss ja tüdruk armuvad, aga kumbki neist ei tea paljutki sellest, kes nad on ja kust tulevad. Jeanette Wintersoni uues versioonis Shakespeare’i „Talvemuinasjutust” on küll tunda originaali kaja, aga lugu ise on täiesti nüüdisaegne. Selles kõrgete panustega mängus, mis võib lõppeda nii tragöödia kui ka andestusega, on tähtis roll Ajal. Varem või hiljem leitakse kaotatu alati üles. „Sel pikal ajal” ilmub Hogarth Shakespeare’i sarjas. Sarja raamatute autoriteks on meie aja tuntud kirjanikud, teiste seas Margaret Atwood, Gillian Flynn, Howard Jacobson, kes on oma romaani aluseks võtnud mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. „Meil kõigil on mõni talismaniks muutunud tekst, mida endaga kaasas kanname ja mis omakorda meid kaasas kannab. Olen „Talvemuinasjutuga” töötanud erinevate maskeeringute varjus juba palju aastaid,” tutvustab Winterson oma valikut. „Sel pikal ajal“ on sarja esimene raamat.

Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.