Tooted

Tiina Tuvikese romaan "Aegadesse raiutud näod" kujutab Michelangelo elu ja loometööd.

Kiiraurik "Roland" on teel Breemenist New Yorki, suure mitmekesise seltskonnaga pardal. Reisijate keskel viibib saksa arst Friedrich Kammacher; ta on maha jätnud oma perekonna ning loobunud kõigest Euroopas, et järgneda noorele tantsijatarile Ingigerd Hahlströmile, kes sõidab sama aurikuga. Ent "Roland" hukkub ookeanil ning ainult väike osa reisijaid päästetakse, nende hulgas romaani peakangelased. Hirmsa katastroofi elamused tekitavad Friedrich Kammacheris raske hingelise kriisi, mis laheneb alles Ameerikas, kus ta satub kunstnikkude miljöösse. Uute muljete mõjul Kammacher vabaneb aegamööda oma haiglasest armastusest dekadentse tantsijatari vastu ning ühes kujur Eva Burnsiga, kes saab tema muutunud elu kaaslaseks, pöördub tagasi kodumaale.

Alma Teder (1908-1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga «Ilusad päevad», kuid tunnustuse tõi talle romaan «Elu õpilane». Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: «Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga «Elu õpilane», kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid». Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Raamatu peategelane Feliks Tienhaara on väike tagasihoidlik kontoriteenistuja, kes tunneb endas Jumala kutset jagada inimestele rõõmusõnumit. Kuna ta on aga äärmiselt tagasihoidlik ja arg, siis piinleb ta iga kord, enne kui julgeb kellelegi oma kuulutust jagada.

Väike jõeäärne turbaraba, linnast mitte väga kaugel. Ümberringi põllud ja noor kasemets. Ilm on soe ja päiksepaisteline. Aurukatla korstnast tõuseb suits otsejoones üles taeva poole. Elevaator jookseb pooltühjalt, ainult mõnes üksikus kannivahes on poolik labidatäis kollast vedelat turbakihti, mille paar viimast meest karjääri põhja siludes sinna visanud. Suurem osa mehi on juba august välja roninud, seisavad labidavartele nõjatades pressi kõrval ja ootavad puhkust nautides, kuni masinist selle edasisõiduks valmis seab. Õieti väsinud pole keegi, sest on alles varajane hommikupoolik ja töö pole mitte tüki-, vaid tunnitöö, pealegi on augumehed enamikus noorepoole mehed. Aga töömehele on väike hingetõmbus alati naudinguks, kui töötasu selletõttu ei vähene, ja seepärast kasutataksegi nüüd seda “seaduslikku” vaheaega täie julguse ja mõnuga ning õnnitletakse end aeglaste liigutuste ja üldse vaikseloomulise masinisti puhul, kellest muidu polnud kellegi eriti sooja ega külma. …

Nicholas Monsarrat teenis sõja ajal inglise mereväes, peamiselt eskortlaevadel, kus ta tõusis esiti korveti ja siis fregati komandöriks. Selles teenistuses tegi ta pidevalt ülestähendusi oma päevikusse ja kirjutas kolm lühemat teost meresõja kohta. Nende ülestähenduste põhjal kirjutas autor hiljem oma haruldase menu osaliseks saanud suure meresõjaromaani «Julm meri».

Nicholas Monsarrat teenis sõja ajal inglise mereväes, peamiselt eskortlaevadel, kus ta tõusis esiti korveti ja siis fregati komandöriks. Selles teenistuses tegi ta pidevalt ülestähendusi oma päevikusse ja kirjutas kolm lühemat teost meresõja kohta.Nende ülestähenduste põhjal kirjutas autor hiljem oma haruldase menu osaliseks saanud suure meresõjaromaani «Julm meri».

Romaan. Ü.E.K. ORTO 1950.a. romaanivõistlusel III auhinnaga kroonitud. “Jõudnud tänavanurgale, kus seisis valge kivimaja, mille seinu mööda ronisid üles rohelised väänkasvud, heitis Juhan Kuremaa pilgu käekellale, ja nähes, et oli saabunud kümme minutit enne töö algust, ei läinud ta väravast sisse, vaid astus edasi mööda laiade paekiviplaatidega sillutatud trotuaari. Oli päikesepaisteline suvehommik, praegu veel meeldivalt soe ja paras, aga tunni või paari pärast ähvardas kuumus muutuda juba roiutavaks. Ühtlaselt palavad ja kuivad ilmad olid püsinud paar nädalat, ja inimesi hakkas juba tüütama ja väsitama keskpäevane leitsak. Ainult hommikud olid ilusad ja värskendavad. …”

Raamatu minategelane Robert on noor pagulane Eestist. Tema senine tööandja – äpardunud reisifirma "Sinine Luik" – läheb pankrotti ja noormees peab uue koha leidma. Ajakirjanikust pansionikaaslase Pauli soovitusel vastab ta saladusliku Videviku maja töökuulutusele, et Paulile andmeid hankida. Romaani teine osa jätkab eesti pagulase elu vaatlemist Inglismaal.

Romaan jätkab Ilmapõllu pereliikmete elu jälgimist pärast Teise maailmasõja algust, kui senine eluviis leidis äkilise lõpu ja paljud põgenesid üle mere. Peategelane elab tundmatu pagulasena välismaal ja meenutab endist elu Ilmapõllul ning oma sünnipäeva tähistamist kunagi kodumaal. Järg romaanidele "Ilmapõllu inimesed" ja "Lindprii talu".

Ühel tormisel õhtul ootab madame Dorthea Thestrup asjata koju oma poegi ja nendega ühes läinud koduõpetajat. Öö saabub, aga poisid jäävad kadunuks. Nii ei jää külaelanikel muud üle, kui neid otsima asuda.

Olgu merel, maal või kaugetel randadel, inimesed rändavad oma eluteel. Rändavad läbi elu rõõmude ja murede, teenivad palgehigis oma igapäevast leiba, kummardavad jumalate ees ja toovad neile ohvreid. Koos inimesega rändab ta neljajalgne abiline. Ta on sageli usaldatavam ja truum kui paljudki inimesed, kes küll vannuvad truudust ja nimetavad endid su sõbraks, ent kes samal ajal võivad olla õelad vaenlased.Sisukord:Laevakoer BobiRalfPeeter ja LiisuKrokodillEeselKilpkonn

Romaani peategelane Agnes on noor naine, kes peab pärast isa surma hakkama talu edasi pidama, selle võlgadest päästma ning oma elujärje korda seadma.

Tiina ärkab. Ta ei mõista esmalt põrmugi, kus viibib. Ümbrust hõlmab sügav pimedus, keegi hingab kuuldavalt. Õhus tundub ebamäärast hõngu – võõrast ja ometi nii ennetuntud, tuttavlikku. Ihu on nõrk, hing pisarateni hell, kuid kõigest hoolimata uhkab kuski südame kaugemast tagasopist esile tunne, mille nimeks rõõm. Liigutades märkab naine oma sidemes ülakeha ja tunneb vasakus rinnapooles teravat torget, millest kogu ihu tükiks ajaks jääb valusalt hõõguma. Samas meenubki kõik: ta viibib põgenikuna Rootsis ja lamab haiglas, üleeile leidis aset lõikus. Ta vasak rind, see ammune valulaps, oli teinud täispöörde halva poole. Vähk, arvasid “asjatundjad” tuttavad. Vähk, ütles läbivaataja arsti kinnine ilme. Vähk, mõtles ta ise. Vähk nagu ristiemal Eedul, kellel arstid vasaku rinna ära lõikasid, kuid kes sellest hoolimata suri, kuna kurja haiguse juured ulatusid palju kaugemale. “Inte farligt,” kinnitas aga sõbralik õde Inga ta meelemärkusele tulles, ja pühkinud ta näolt sinna valgunud pisarad, kordas veel: “Ni förstar, inte farligt” – Teie mõistate, mitte hädaohtlik, mis pidi tähendama, et ta kehast ei leitud seda kardetud ja kardetavat tõbe.

Raissa Kõvamees (aastani 1933 Raissa Kesküla; 4. märts 1907 Linnuse, Muhu – 18. aprill 1989 Vancouver) oli Kanada eesti kirjanik. Kanadas on tal ilmunud kuus romaani ja valminud kaks näidendit, millest üks on tõlgitud ja ilmunud inglise keeles. Teda on nimetatud hõbedase sulega kirjanikuks. Tema raamatutes on head muhu huumorit ja rahvapärast kõnepruuki. Kadedus, alatus ja nõrkus põimuvad tema teostes heasoovlikkuse ja enesekindlusega. Kesksed tegelased on tugeva karakteriga edasipüüdlevad naised.

Romaan Teises maailmasõjas teadmata kadunuks jäänud mehest, keda kõik juba kümme aastat surnuks peavad, kuni ühel päeval helistab ta oma endisele sõbrale.

"Preili Kojamees" on kirjutatud päevikuna, mille teksti võib tinglikult jagada kolme tasandisse - päevik, kirjavahetus ja väljamõeldud legend peategelase esivanematest. H. Valtonenile omaselt on selle raamatu peategelane nurgelisest tütarlapsest veetlevaks neiuks kujunev iseseisvusele, eneseväärikusele püüdlev naisolevus. Taas H. Valtonenile omaselt saab peategelane Irja pärastsõja orvuaastate raskustele vaatamata hakkama oma käekäigu kujundamisega. Temast peegeldub nakatavat huumorimeelt ja usutavat optimismi.

Igav ja unine on suvine Tartu. Linna kuivad ja tolmused tänavad on tühjad. Emajõgi on nii hall, et paljas vee nägemine võtab suplemishimu. Ei ole kohta, kuhu minna jalutama või värskesse õhku meelt lahutama. Toomepealne ei erine palju harilikest tänavaist ja Tähtvere park on jäänud nii haletsemisväärseks, et isegi varasel kevadel ei ole seal silmale midagi. Laostumine ja muud midagi! Üliõpilased ja muu koolinoorsugu, kes talvel täitis tänavaid, on kadunud. Jõukam kiht ja haritlaste enamik suvitab Narva-Jõesuus. Tartusse on jäänud vaid need, kel puudub aineline võimalus suvitamiseks või kes on siin seotud kutsetööga. Paljud on muutunud kahepaikseks – elavad päeval Tartus ja öösel ning pühapäeviti Elvas. Neil inimestel on ikka nii kiire, et nendega ei saa mõistlikku sõnagi kõnelda. Kui nad ei ole töökohal, siis jooksevad nad ringi mööda ärisid ja mõtlevad vaid ülesannetele, mis neile hommikul usaldatud. Ja niipea kui tööaeg läbi, ruttavad nad, koormatud pakkidega, rongile. Ainsateks kohtadeks, kus saad mõne sõna kõnelda tuttavatega, on kohvikud ja „Vanemuise“ orkestri õhtukontserdid. Niisugusena nägin Tartut mina, kes juba mitu suve järjestikku pidin istuma oma patrooni Mäehansu kontoris ja ajama tema asju. Elu oli igav ja ebamugav.

Romaan kirjeldab sõjapagulasena Hispaanias viibiva Martini elu. Väikelinna tavernis kuuleb ta huvitava legendi raudsest vilepuhujast, kes saabub ootamatult linna ning kelle mäng hoiatab halva südametunnistusega inimeste eest.

Sisu:

• "Taevaskoja asunik"
• "Meri"
• "Kangelane partneriga"
• "Kuristik"
• "Ristisõitjad"
• "Tema Kuninglik Kõrgus"
• "Peetrus Kuppelvaar"
• "Põhjaneitsi"

LÕOKE Leht - läbipaistev kui klaas. Kiired mängivad liivaga, Valguslaike kui õunu maas. Lõoke kastese tiivaga, Helisev täht laotuses, Lauluõndsuses Ühendab taeva ja maa.

Sest mina, Sinuhe, olen inimene ja inimesena olen elanud igas inimeses, kes enne mind on elanud, ja inimesena elan igas inimeses, kes pärast mind tuleb. Ma elan inimese nutus ja rõõmus, ta kurbuses ja hirmus ma elan, ta headuses ja kurjuses, ta õigluses ja ülekohtus, ta nõrkuses ja vägevuses. Inimesena saan inimeses elama igavesti ega sellepärast vaja ohvreid oma hauda ja surematust oma nimele. Seda kirjutas Sinuhe, egiptlane, tema, kes elas üksildasena kõik oma elu päevad.

Sest mina, Sinuhe, olen inimene ja inimesena olen elanud igas inimeses, kes enne mind on elanud, ja inimesena elan igas inimeses, kes pärast mind tuleb. Ma elan inimese nutus ja rõõmus, ta kurbuses ja hirmus ma elan, ta headuses ja kurjuses, ta õigluses ja ülekohtus, ta nõrkuses ja vägevuses. Inimesena saan inimeses elama igavesti ega sellepärast vaja ohvreid oma hauda ja surematust oma nimele. Seda kirjutas Sinuhe, egiptlane, tema, kes elas üksildasena kõik oma elu päevad.

Adrienne Thomas on üks neid loendamatuid autoreid, kelle loominguande äratajaks oli maailmasõda. Sünnilt lotringlanna, järelikult maalt, kus käis lakkamatu võitlus sümpaatiate pärast kahe isamaa vahel, kannab ta loomingut esialgu nooruslik isamaa-armastus. Kui Saksas 1927. a. välja kuulutatakse mitu suuremat sõjaromaanide auhinda, äratab mitmes žüriis tähelepanu romaan «Sõdur Katrin». Suureks üllatuseks oli žüriile, kui I auhinnaga kroonitud teose autoriks osutus noor, 20-aastane neiu, kuna romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis teose loojana lasksid oletada sules vilunud meeskirjanikku.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Ameerika kirjaniku Pearl Bucki lapsepõlv möödus Hiinas, kus ta isa oli misjonäriks. Ta õppis Shanghais ning USAs. Hiinasse naasnuna abiellus ta noore ameeriklase J. Buckiga, kes sai professoriks Nankingi ülikoolis. Ta õppis põhjalikult tundma hiina elu, kombeid, kultuuri, vaimulaadi ja inimesi. "Uhke süda" sisaldab autori eluloolisi jooni ja on üks väheseid teoseid, mille sündmustik on väljaspool Hiinat ja hiina aineid.

Romaani tegevus toimub 1950-ndatel aastatel Inglismaal. Tegelaskonna moodustavad Londonis elavad eesti pagulasnoored, kes on asutanud Eesti Üliõpilaskonna. Kuigi nad õpivad erinevates ülikoolides, kohtuvad nad tihti, kuna elavad ühes ja samas pansionaadis. Elevust tekitab uue väliseesti tudengi Sven Sveabomi saabumine.

Mälestused elust Võru linnas aastail 1900-1905.

Romaani tegevus toimub "valges majas" - haiglas - Eesti Vabariigi lõpuaastatel ja taas uue lootuse ajal a. 1941, kui Eesti on venelastest vabastatud.

Sisukord:Einestus daamigaVihmasaduVõõras alaÕpetus eluksAnibes'i kolm paksu naistMr. Harringtoni pesuAarePärlikeeMister KõiketeadjaLouiseTäis tosinKiriTaipan