Noortele
Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.
Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.
Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.
Krimmi legendid ja pärimused lummavad oma lihtsuse ja tõepärasusega. Neis on palju fantaasiat, nii mõnigi kord astuvad tegevusse nõiad ning muud üleloomulikud jõud. Kuid nende põhitegelaseks on siiski rahvas -- mehine, suuremeelne, õilis.
Robin Hood, see legendaarne inglise "õilis röövel" ning võrratu vibukütt, kes üldlevinud veendumuse järgi (mida toetavad üksnes kõige napimad ürikuandmed) elas XII sajandi lõpu- ja XIII algupoolel, on oma elu ja tegevusega piisavalt ainet andnud rohkete pärimuste tekkimiseks, mis on talletatud vähemalt kolmekümnes keskaegses ballaadis. Tema üldrahvalikust populaarsusest annab tunnistust kas või juba asjaolu, et nime Robin Hood võib kohata kõikjal Inglismaal maastikuesemete ja isegi taimede nimetustes. Mis tol igiammusel ajal tegelikult toimus ja mis on laulikute fantaasia vili või väike "iluravi", seda on muidugi võimatu kindlaks teha - ent kas see ongi vajalik? Tähtis on pigem teada ja tunnetada, et Bobin Hoodist sai legend, inglise maarahva lemmikkangelane, kes koondas endasse mitmeid talupeglikke ideaale.
Leitnant Albert Werperi päästis degradeerimisest üksnes tema esivanemate aus nimi, mille ta ise oli igaveseks häbisse saatnud. Kellelgi õnnestus saavutada, et ta määrati ühte kaugel Kongos paiknevasse sõjaväeüksusesse ja niiviisi vabanes ta rängast paratamatusest sõjakohtu ette astuda. Albert Weper teadis, et sõjakohus oleks ta ilmtingimata mõistnud surma mahalaskmise läbi, ja oli seetõttu pärast Kongosse jõudmist esialgu siiralt tänulik neile, kes ta siia olid saatnud.
Kuid kuus kuud alalist üksindust, venivat üksluisust ja täielikku isoleeritust välisilmast muutsid tema vaateid asjadele ja suhtumist ümbritsevatesse inimestesse.
"Tarzan ja sipelginimesed" näitab autori fantaasia ulatust. Ärgu lugeja jäägu siiski ebareaalsuse kammitsaisse, vaid mõelgu kirjanikku erutanud probleemidele – inimloomuse püsivusele ebasoodsates loodus-, tehno- ja ühiskonnaoludes. Tarzan ei kaota midagi oma vägevusest ja ülevusest ei selles raamatus ega loodetavasti ka järgmistes osades.
Tarzani-lugude kaheksateistkümnes raamat. Käesolevas Tarzani-raamatus laseb autor üleüle-eelmistest osadest tuttavatel tegelastel kohtuda taas keset ohtuderikast Aafrikat. Ühed otsivad noorendavat elueliksiiri mõistatuslikust kavuru suguharust, teised Ahvide Tarzanit. Need ühed on puuvillakuningas Petersiga abiellumise abil miljonäriks saanud Kitty Krause, tema uus noor abikaasa vürst Sborov, teised aga Jane Clayton Annette'iga. Kirjanik kasutab seekord parajalt huumorit ning nagu ikka laseb omakasupüüdmatutel võita ja omakasupüüdlikel kaotada.
Tarzani-lugude teine raamat
“Magnifique!” hüüatas krahvinna de Coude poolihääli.
“Ah?” küsis krahv, oma noore naise poole pöördudes. “Mis on suurepärane?”, ja laskis pilgul ringi käia, et naise imetlusobjekti leida.
“Oh, ei miski, mu kallis,” vastas krahvinna, ja kerge puna värvis hetkeks ta niigi roosakaid põski. “Mulle lihtsalt tulid meelde teed New Yorgi tohutud pilvelõhkujad, nagu neid nimetatakse,” ja krahvinna sättis end mugavamalt auriku lamamistooli ning võttis taas kätte ajakirja, mis selle “ei miski” ajal oli sülle vajunud.
Ka tema abikaaa süvenes jälle raamatusse, kuid mitte ilma kerge hämminguta, et krahvinnale oli nüüd äkki, mil oldi juba kolme päevateekonna kaugusel New Yorgist, tulnud pähe mõte imetleda ehitisi, mida ta alles hiljuti oli jubedateks pidanud.
Peagi pani krahv raamatu kõrvale. “Tüütult igav on, Olga,” ütles ta. “Ma arvan, et lähen otsin veel kellegi, kelle on niisama igav ja vaatame, ehk saame kokku paraja seltskonna kaardimängu jaoks.” …