Noortele
Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.
Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.
Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.
„Andreas Kakssilm ja Lohekoopa saladus“ on lugu paljust, kuid kõige rohkem on see lugu kolmest sõbrast, kes põgenevad kodumaalt ning hakkavad merd sõitma. Nad ei kuuletu kellelegi ning sõidavad ise oma lipu all. Allumatuse tõttu on nad hakanud mereröövliteks, kuigi ise nad röövimas ei käi. Ka muidu on nad ühed veidrad mereröövlid – hoolivad loodusest ja keskkonnast, on ausad ega laamenda.
Peategelane Andreas käib ettekuulutuse rada, ise seda teadmata. Märkamatult kistakse tema ja terve meeskond hämarasse ja äärmiselt ohtlikku seiklusesse, mis peidab ka müstilist aaret. Aaret aga kaitseb lohe.
«Onu Tomi onnikese» peategelane on sügavalt usklik neegerori Tom, kelle tema heasüdamlik, kuid rahapuuduses vaevlev isand otsustab maha müüa. Samal viisil tahetakse lahutada Eliza ja tema poeg, kuid Eliza põgeneb. Järgneb põnev jälituslugu, millega põimuvad teiste tegelaste kõrvalliinid. Onu Tom jääb alati vankumatuks kristlaseks, kes kannab oma koormat vapralt lõpuni.
Tarzan ja kuldlõvi. Tarzani-lugude kaheksas raamat
Leitnant Albert Werperi päästis degradeerimisest üksnes tema esivanemate aus nimi, mille ta ise oli igaveseks häbisse saatnud. Kellelgi õnnestus saavutada, et ta määrati ühte kaugel Kongos paiknevasse sõjaväeüksusesse ja niiviisi vabanes ta rängast paratamatusest sõjakohtu ette astuda. Albert Weper teadis, et sõjakohus oleks ta ilmtingimata mõistnud surma mahalaskmise läbi, ja oli seetõttu pärast Kongosse jõudmist esialgu siiralt tänulik neile, kes ta siia olid saatnud.
Kuid kuus kuud alalist üksindust, venivat üksluisust ja täielikku isoleeritust välisilmast muutsid tema vaateid asjadele ja suhtumist ümbritsevatesse inimestesse.
"Tarzan ja sipelginimesed" näitab autori fantaasia ulatust. Ärgu lugeja jäägu siiski ebareaalsuse kammitsaisse, vaid mõelgu kirjanikku erutanud probleemidele – inimloomuse püsivusele ebasoodsates loodus-, tehno- ja ühiskonnaoludes. Tarzan ei kaota midagi oma vägevusest ja ülevusest ei selles raamatus ega loodetavasti ka järgmistes osades.
Tarzani-lugude teine raamat
“Magnifique!” hüüatas krahvinna de Coude poolihääli.
“Ah?” küsis krahv, oma noore naise poole pöördudes. “Mis on suurepärane?”, ja laskis pilgul ringi käia, et naise imetlusobjekti leida.
“Oh, ei miski, mu kallis,” vastas krahvinna, ja kerge puna värvis hetkeks ta niigi roosakaid põski. “Mulle lihtsalt tulid meelde teed New Yorgi tohutud pilvelõhkujad, nagu neid nimetatakse,” ja krahvinna sättis end mugavamalt auriku lamamistooli ning võttis taas kätte ajakirja, mis selle “ei miski” ajal oli sülle vajunud.
Ka tema abikaaa süvenes jälle raamatusse, kuid mitte ilma kerge hämminguta, et krahvinnale oli nüüd äkki, mil oldi juba kolme päevateekonna kaugusel New Yorgist, tulnud pähe mõte imetleda ehitisi, mida ta alles hiljuti oli jubedateks pidanud.
Peagi pani krahv raamatu kõrvale. “Tüütult igav on, Olga,” ütles ta. “Ma arvan, et lähen otsin veel kellegi, kelle on niisama igav ja vaatame, ehk saame kokku paraja seltskonna kaardimängu jaoks.” …