Fiktsioonromaani sündmustik on seotud 1997. aastal romaanivõistlusel II koha pälvinud teosega "Viis minutit enne vihma". 

Romaani peategelane, 92-aastane Juuli veedab oma elu viimased päevad vanadekodus. Omavahel põimuvad kolm liini: peategelase varasem elu, tema mõtisklused elust ja inimestest ning tõetruu vanadekodu argipäeva kujutamine. Pärast surma vaatab Juuli veel kord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, leebe valgusvaimu naeratuse saatel. 

Hainsalu toob elu ilu ja valu lugejale väga lähedale. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Inimene on eatu ja vanadust kui niisugust pole olemas. Raamatu väärtuseks ongi see, et ta aitab meil kujundada positiivset mõtteviisi. Romaani kohta võib öelda, et see on rõõmsa suremise raamat, kuna lõpeb sõnadega: “Ja tema kerkib üles oma hiilgava tähe poole, kerge kui hommikutuul, rõõmus kui õunaõis, õnnelik kui armuohe, täiuslik kui unistus, andeks saanu ja andeks andnu.” – Hele-Kaja Mäesepp 

Müllersonide teine raamat.

Müllersonide mõisa saaga jätkub aastal 1907. Lapsed on saanud täiskasvanuks ja kihlused vahelduvad abieludega, millest ka kõige paremad ei tundu olevat päris õiged. "Valed abielud" on nii Suzi ja Casperi kui ka kaksikute-paaride lugu. Eriti on see aga Frida ja Tomi lugu. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevad ellusuhtumisi, mille tulemusel lähevad ühed armastajad kokku, hüljates tiitlid ja raha, teised aga lahku, loobudes armastusest traditsioonide ja tõekspidamiste pärast. Otse loomulikult, nagu ka esimeses osas, teeb palju pahandust ajakirjandus. Ja otse loomulikult tulevad tänu ootamatutele juhustele lagedale inimsuse pahed, mis on seda värvikamad, mida tuttavamad nad lugedes on.

Raamatust leiab esseesid nii keskkonna, inimmõju, demokraatia, poliitka kui ka globaalprobleemide kohta. 

Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012. 

Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.

Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja  välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.

Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.

– Anne Oruaas