Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased on kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik?

Suuremas osas kogumiku tekstidest maalib Müürsepp tublisti üle võlli keeratud portreid meid igapäevaselt ümbritsevatest inimestest – ruumi jagub hoolitsevale emale, suurkorporatsiooni juhile, ööklubilistele ja üksikutele vanainimestele. Kaasa ei lasta meil aga kellegi elusaatusega minna. Pigem on tegelased meie ees näidetena, keda turvaliselt kauguselt jälgida, neis omaenda elust tuttavaid mustreid ära tundes ja neid seejärel unustades. 

Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Raamat sisaldab tõlgituna Jaan Kaplinski kolm viimast venekeelset luulekogu „Kolmas raamat värsse” (2018), „Tiivulise sõrme jälg” ja „Teiste jõgede taga” (2021).

Kirjanik Alice tutvub Tinderis laotöölise Felixiga ning kutsub ta endaga Rooma. Samal ajal tohterdab Alice’i parim sõbranna Eileen Dublinis oma murtud südant ja leiab end taas flirtimas lapsepõlvekaaslase Simoniga. Alice, Felix, Eileen ja Simon ihaldavad üksteist, kuid saadavad vastakaid signaale, tõmbuvad ja kaugenevad, saavad haiget. Nad seksivad, muretsevad seksi pärast, kuid ka oma sõpruse ja kogu maailma pärast. Seisavad nad viimases valgustatud toas, millest edasi laiub sünge pimedus? On nad tunnistajaks normaalse elu hukule? Leiavad nad mooduse uskuda, et maailm on kaunis?