Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust.

Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest.

Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest.

William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene".

Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. 

Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga. 

Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.

Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.

Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.