Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Suvel on palav, eriti kui elad prügikastis. Kirbu-Krants ja tema sõber Kilu-Kiisu unistavad puhkusest Paradiisirannas. Imekombel leidub Heidikute laagris just üks vaba koht. Kavas on prügikorjamine ja liivajäätise mugimine. Puhkus nagu kirbutsirkus!

Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.

Kui te armastate lugusid imedest ja seiklustest, siis lugege see raamat tingimata läbi. Raamatu kangelane jutustab teile, mis juhtus ühel ööl teie oma koolis, teie klassis. See imelugu annab teile harukordse võimaluse teha reis maailma, mida pole olemas. Seda maailma nimetatakse, nagu teate, muinasjutumaailmaks. Tõepoolest, kus küll ei käinud teie tulevased sõbrad, selle raamatu kangelased onu Gloobus ja tädi Tahvlilapp! Kas olete midagi kuulnud näiteks "õnnekivi" ja õnnetute inimeste saarest? Ei? No näete! Aga pikast müürist, millesse kivid olid laotud sõnade ja lausete kujul? Neid lugedes said selle raamatu kangelased teada "kuulsatest veidrikest", kes kogu eluaeg endale kalmu ehitasid, vägilasest, kes läks läbi tule, vee, terastorude ja kuradihammaste, said teada veel paljust muustki... Küllap märkasite, et selle raamatu pealkiri on "Valge mustal". Valgega mustale kirjutate ju sageli ka teie ise. Kus ja millal? Sellest jutustab teile raamatu autor kohe, kui tutvus on sobitatud.