Tooted

Elust, kunstist ja muusikast inspireeritud luulet.

„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele.

XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna.

Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.

Tõlkijana tuntud luuletaja esikkogu sisaldab mõtte- ja lembelüürikat.

Šāntideva kirjutas "Bodhitšarjāvatāra" umbes aastal 700 ja see kujunes mahajaana budismis väga autoriteetseks tekstiks. Seda loeti ja selle õpetuste kohaselt püüti oma meelt parandada I aastatuhande viimastel sajanditel Indias. Hiljem on see raamat suures aus olnud Nepalis, Tiibetis, Mongoolias ja Burjaatias, vähemal määral ka Hiinas.

Album pakub väikese valiku Eesti kunstnike Põhjamaa-nägemusest, mis suuresti kujunes välja 20. sajandi alguses.

Eesti kunstnike ja kirjanike 20. sajandi algusaastate Ahvenamaa suved, Soome rahvusromantilise kunsti mõjutused ja osasaamine tollal Euroopa kultuuriringkondades üldlevinud Norra-ihalusest jätsid tugeva jälje Eesti esimese iseseisvusperioodi kultuurielule.

Lisamõõtme Eesti kunsti seostele Põhjamaadega tõid maailmasõja-aastad, mil tuhandete eestlaste seas pages Rootsi ka tuntud Eesti kunstnikke.

Albumi näol annab Eesti Pank oma panuse Eesti rahvusliku kunstipärandi tutvustamisel.

Faksiimiletrükk Ilmar Mannise 1925. aastal ilmunud põhjalikust sõnastikust 131 pildiga, millele on lisatud Ferdinand Linnuse järelehüüe Tartu ülikooli esimese etnograafiaõpetaja varase lahkumise puhul.

Sarja kuues raamat jutustab kunstnikust ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitseri elust ja saatusest. Eestlaste hulgas oli neli Rüütliristi kandjat – Rebane, Nugiseks, Riiplu ja Maitla –, kuid ainult üks Saksa Risti Kullas kavaler, see oli hauptsturmführer Hando Ruus. Tõenäoliselt ei saanud ta teada kummastki – ei ülendusest ega viimasest autasustamisest.

Härra Pidulik oli äkki otse pea kohal silmanud koletist. Paanikas hüppas ta vankrist välja ja langes sügavikku. Nüüd lamas ta seal ega julgenud liigutada. Siis toksas teda midagi märga. Nina? Koletise lõuad? Alles siis sai härra Pidulik täpsemal vaatlusel aru, et koletu elukas oli kõigest lammas, kes puhkas tema kõrval rahupesas. "Nagu sein, millest võib kinni hoida ja end päästa," mõtles härra Pidulik. "Peatada nagu sõidukit? Jah!" Ja juba haaraski ta mõlema käega lamba villast ning sikutas end ülespoole.

See naljakas ja südamlik lugu on esimene Mordecai Richleri Jakob Kaks-Kahest pajatavate raamatute reas. Lastevangla müüride vahel vahtis Jakob Kaks-Kaks, pea kuklas, kardetud vanglaülem Kihvakolli ähvardavasse näkku. Vaene Jakob Kaks-Kaks – kõigest kaks pluss kaks pluss kaks aastat vana, ja juba kardetud lastevangla ülema Kihvakolli küüsis. Millega oli ta nii hirmsa karistuse ära teeninud? Kõige rängema kuritööga – täiskasvanu solvamisega. Jakobi tulevik näib tõesti tume olevat. Kuid ehkki alles väike poiss, pole ta sugugi abitu, ja kui Kurikuulus Kaksik talle appi tuleb, pääseb Laste Võim võidule.

Jaapani klassikalise kirjanduse üks tuntumaid nimesid õpetaja Kenkō (u 1283–1350) teenis pea paarkümmend aastat keisri õukonnas eri ametikohtadel, laskis end seejärel tendai koolkonna budistlikus kloostris mungaks pügada ja asus elama Hiei mäe jalamil asuvasse Shūgaku-ini kloostrisse. Umbes sellest ajast ongi tõenäoliselt pärit ka esimesed ülestähendused „Jõudeaja võrsetest“, mis arvatakse olevat kirja pandud aastatel 1331–1332. „Jõudeaja võrsed“ on Sei Shōnagoni „Padjamärkmete“ kõrval tuntuim zuihitsu žanri teos – omamoodi fragmentaarium, mis koondab arutlusi, mõtisklusi, mõistulugusid ja ka lihtsalt praktilise tarkuse terakesi. Käsitletavad teemad on mitmekesised, leidub poeetilisi ja meditatiivseid loodusvaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi elu mõttest, aga ka humoorikat inimlike nõrkuste pilkamist. Valiku koostaja Rein Raud on lisanud kuldsarja väljaandesse uusi tõlkeid ja kirjutanud kogumikule ka uue saatesõna, mis tutvustab autori elu ja loomingut ning avab teose ajaloolist ja kultuurilist tausta.

„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).

Eesti luule. Tavaformaadis ja kõvas köites raamat.

Kilu-Kiisu ei talu enam prügikastielu ja Kirbu-Krantsi rumalus teda kahjuks välja ei aita. Õnneks satub nende teele Puru-Guru. Lõpuks ometi leiavad nad elu mõtte ja päris oma perekonna. Õnneks? Ei tea midagi. Guru ei ole sugugi nii kena ja lahke, nagu arvata võiks… Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Raamatus on näidend "Kirsiaed" ning novell "Jonõtš".

Tänapäeva ühe tuntuima prantsuse kirjaniku, 2002. aastal maineka Goncourt'i kirjanduspreemia pälvinud Pascal Quignardi (s 1948) romaani "Kõik maailma hommikud" peategelasteks on 17. sajandi kuulus prantsuse vioolameister Sainte Colombe ning Louis XIV õukonnamuusik ja helilooja Marin Marais. Autorile iseloomulikus äärmiselt napis ja samas väga poeetilises stiilis jutustatakse muusikute elust, loomingust ja armastustest.

1991. aastal valmis romaani põhjal ka ülimenukas film (režissöör Alain Corneau).

Jõudis kätte sügis ning Pritast ja Liisust, kes elasid ühes linnas, ühel tänaval ja ühes majas, said koolitüdrukud ning pinginaabrid. Igal ennelõunal upitasid nad oma ranitsad selga, lubasid majarahval end imetleda ning kõndisid koos kooli.

See pole raamat ainuüksi lastele või algajatele. Kui käigud selged ja malekäikude kirjapanemise oskus käes, siis tuleb mängida ja harjutada. Hiljem tuleb raamat uuesti kätte võtta ja uurida keerukamaid näiteid. Juba käike oskav malesõber jätku algõpetus vahele ning asugu kohe avangulõksude ja muu kallale. Male on tõsine mäng, aga siit leiab ka naljapalu ja muud lugemist. Toodud on lühiülevaade maleajaloost suures maailmas ning Eestis. Ülesanded on mitme raskusastmega, nii et igaüks võib proovida, mille peale ta hammas hakkab. Autor

Iga linna ajaloos on etappe, mil selle areng kulgeb pikalt ja rahulikult oma loomulikku rada pidi, ent siis ühtäkki saabuvad murrangulised ajad. Olgu nende taga sõjad, looduskatastroofid või võimukate juhtide revolutsioonilised otsused, linnade ja nende elanike saatus muutub seejärel igaveseks. Selles Imelise Ajaloo raamatus kutsume teid ümbermaailmareisile, mille peatuspunktid on kuulsad linnad. Rändame paigus, millest on saanud tänapäeva metropolid. Peatume ka linnades, mis olid omal ajal olulised kultuuri- ja majanduskeskused, ent siis ajahõlma kadusid – ja järeltulevate põlvkondade poolt õnneliku juhuse läbi taas avastati. Käime vaatamas kõiki neid paiku just sellisel ajajärgul, kui seal on toimumas midagi seesugust, mis neid igaveseks muudab. Põnevat kaasaelamist!

Raamatu "Naljakas inimene" kohta on Voldemar Panso ise kirjutanud: "See naljakas kirjatöö on kõike muud kui reisiraamat. Ta võiks olla reisijaraamat – raamat, mille reisija vagunisse kaasa võtab. Sama hästi sobib ta saunasabasse või hilisõhtul voodisse – kui und ei tule. Siis tuleb. Teistpidi on ta reisija raamat, kuna kirjutajaks on olnud inimene, kes väga armastab reisida." Ka teine raamat, "Laevaga Leningradist Odessasse", sisaldab kirjaniku enda reisimärkmeid.

Selles raamatus uurime kuut ebatavalist ja lahenduseta jäänud juhtumit. Ühelegi neist ei ole ametivõimud, ajaloolased ja meedia suutnud lõplikku lahendust leida. Kas keegi üldse teab, mis täpselt juhtus? Või on tõde igaveseks ajaloo uttu mähkunud? Sõge nõiajaht Salemis Pärast seda, kui kahel tüdrukul algasid ebatavalised haigushood, puhkes Uus-Inglismaal Salemi linnakeses tõeline massihüsteeria. 1692. aastal vallandus seal meeletu nõiajaht. Kas Napoleon mõrvati? 1821. aastal suri Saint Helena saarel endine Prantsuse keiser Napoleon. Surma põhjuseks märgiti maovähk. Napoleon oli varem kirjutanud, et inglastest valvurid kavatsevad ta tappa. Kas keisri kahtlustel oli alust? Kes oli Rappija Jack? 1888. aastal külvas pika terava noaga verejanuline mõrtsukas Ida-Londoni armetutes slummides hirmu ja õudust, tappes eriti julmal moel prostituute. Tema isikut pole siiani kindlaks tehtud. Põgenemine Alcatrazist "Keegi ei põgene Alcatrazist," oli vanglainspektoril tavaks öelda. Ühel 1962. aasta juuniööl pugesid kolm vangi kambritest välja ja põgenesid vihmamantlitest valmistatud parvega. Nende edasine saatus on teadmata. Kes sooritas sodiaagimõrvad? 1960. aastate lõpus pandi San Francisco piirkonnas toime jõhkrad mõrvad. Kurjategija pilkas oma kirjades politseid ja hoiatas uute tapmiste eest. End Sodiaagimõrvariks (Zodiac Killer) nimetanud meest ei ole siiani kätte saadud. Ajaloo suurim kunstirööv Samal ajal, kui Bostoni elanikud püha Patricku päeva tähistasid, sisenes kaks libapolitseinikku kunstimuuseumi. 81 minuti pärast lahkudes viisid nad kaasa poole miljardi dollari väärtuses kunstiteoseid.

Kõike võib süüa, vahe on vaid kogustes ja valikutes!
Raamat on neile, kes soovivad kõike süües soovitud kaalus püsida.
Siit leiad lihtsa kokkuvõtte kõige olulisemast, mis puudutab toitumist.
See on raamatu „Lihtne kaloriraamat 2“ väiksem formaat, mida saab vajadusel kotis kaasas kanda.

Kui palju ja mida süüa, et paari nädalaga vabaneda kahest-kolmest kilost?
Millised toiduained võiks aja jooksul välja vahetada?
Millised oleksid sobivad toidukogused?
Kas oskad teha vahet taimsel ja loomsel toidul?
Milliseid tooteid poest osta?
Kust leida oomega-3, -6, -9?
Kas kraanivett võib juua? Kui palju on pudelivees mineraale?
Milliseid E-aineid vältida?

EMALE

Ma mäletan sind oma voodi ees,
kui kesköötundi kukub seinal kägu.
Näen praegugi veel pruunis juustekees
su väsimusest kahvatanud nägu.

Ja vaipa kohendavad pehmed käed,
mu laubale sa surud kuivad huuled,
kompressi paistes laugudele säed,
mu sonimisi murelikult kuuled.

Kui idas ahetama hakkab koit,
jääd suigatama lausa püstijalu.
Nüüd taipan: hoolitsus on hinge toit,
usk sinu abisse mult võttis valu.

Ja kõigis möödund murepäevis, ema,
su vastupidavust pean imetlema.

Üle 80 romaani on mahutatud nende 88 leheküle peale. See on maailma tihedaim raamat. Tarvis on vaid pisut ise juurde mõelda. Me saame hakkama. Ja kui ei saa, siis oleme vähemalt proovinud. 

"Lorem ipsum dolor..." on mudeltekst, mida kasutatakse kujunduses ja trükitööstuses juba alates XVI sajandist, mil tundmatu trükkal võttis trükinäidise tegemiseks pealtnäha suvalise teksti.

"Lorem ipsum..." ei ole lihtsalt suvaline tekst. Ta pärineb Cicero raamatust "De finibus bonorum et malorum" aastast 45 eKr. ("Hüvede ja pahede piiridest"). See on uurimus eetikateooriast, mis oli renessansi ajal väga populaarne.

"Lorem ipsum..." teksti taustal on katked "kirjutamata romaanidest".

Valimik annab läbilõike suure vene luuletaja Mihhail Lermontovi luulest.

Kas kurjus on ületatav? Kas lunastus on võimalik? Kas maailm hukkub? Kes pääseb paradiisi? Kuidas sinna pääsetakse? Neile eshatoloogilistele küsimustele leitakse vastus evangeeliume, Pauluse kirju ja Johannese ilmutusraamatut võrreldes. Lugeja tutvub ristiusu kesksete mõistetega, ta kogeb apostel Pauluse ja Johannese isiksuste suurust. Sobib sissejuhatavaks lektüüriks Uude Testamenti süvenemisel kõigile, sh gümnaasiumi vanema astme õpilastele ja üliõpilastele.

Ain Rannaleet (1904-1943) kuulub nende kirjanike hulka, kes pärast Oktoobrirevolutsiooni hakkasid aluseid rajama eesti nõukogude kirjandusele Nõukogude liidus. Luulekogu teemadeks on: Süda on muredest hell Suure kodu südames Hullud piined Oi, mu kodu verikallis

„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas. 

Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse.

„Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.

Joosepi isa on maailma kõige targem, tugevam, ilusam, armsam ja eeskätt kõige suurem mees. Ta suudab KÕIKE. Ja Toon Tellegen oskab sellest kõige paremini jutustada.

Toon Tellegen on tänapäeva tuntumaid Hollandi kirjanikke, kelle vahvaid homoorikaid lugusid armastavad ühtviisi lapsed ja nende vanemad üle terve maailma. Varem on tema sulest ilmunud "Orava sünnipäev ja teised lood".

Väike poiss Bora elab perega Belgradi kesklinnas ja jälgib tähelepanelikult, mis tema ümber sünnib. Aeg on segane, 1930-ndate pisiettevõtjate ajastule järgnevad sõda, Saksa okupatsioon ja vabastajate entusiastlik revolutsioon. Sellega püüab ühte sammu käia ka poisi perekond, kes on harjunud maandama argipäevade raskusi suurte sõnade, teatri, muusika ja suhtlemisega. Hullumeelse järjekindluse kohtumine revolutsioonilise tohuvabohuga pere ainsas toas viib kõiksugu värvikate stseenideni. „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“ ei leidnud pärast valmimist piisavalt julget kirjastajat ning Bora Ćosić (snd 1932) pidi selle 1969. aastal ise välja andma. Süsteemiväline trükis mõjus lugejatele aga nagu tormitäis värsket õhku teemal, millest seni oli avaldatud ainult pateetilisi kangelaslugusid ja võimutruid illusioone. Lõbusaid groteskseid pildikesi esitav romaan pälvis Jugoslaavia tähtsaima kirjandusauhinna NIN ning sellest sai vabastavat naeru pakkuv kultusteos. Romaani lõpust leiab tõlkija Madis Vainomaa järelsõna ja lühiintervjuu autoriga.

Tartu Ülikooli riigi- ja haldusõiguse professoril Kalle Meruskil täitus 11. septembril 60. eluaasta. Õigusteaduskond korraldas kauaaegse dekaani juubeli tähistamiseks reedel, 11. septembril 2009 Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis teaduskonverentsi teemal "Õigusteaduse osa Eesti õiguskorra kujunemises".

SISUKORD

• Õigusteaduse osa Eesti õiguskorra kujunemises.
• Programm ja teesid Professor Kalle Meruski 60. juubeli auks
• Bibliograafia

Raamat annab nooremas ja keskmises koolieas lastele õmblusalaseid algteadmisi ja tööjuhiseid mitmesuguste tarbeesemete valmistamiseks. Õpeatatavad õmblustööd on jõu- ja eakohased ning peaksid innustama iga tüdrukut ise õmblema ja katsetama. Lisaks täpsetele töökirjeldustele on raamatus rohkesti illustratsioone. Raamatu juurde kuulub lõikeleht.

Riimides on midagi mõistatuslikku. Nad on lihtsad ja lapsikud, võimukad ja suveräänsed. Nagu armastus. Aga on nad üldse veel võimalikud, tõsiseltvõetavad, meie ajal? Ei tea, kuid sel mu elu „pimeduse tunnil“ olid riimid ainsad, mis aitasid. Mis näitasid valgust, vähemalt ülejärgmise reani. Näib, et on asju, millest saabki rääkida ainult riimides. Selles vanas vabaduse keeles.

See kõik juhtus Caspar Neljateistkümnenda kuningriigis, mida läbi aegade oli kaitsnud draakon. Kuid keegi polnud kunagi draakonit näinud. Teati vaid, et draakon elas sügaval kaevu põhjas pargi kõige kaugemas nurgas. Lossis elas koos kuninga ja kuningannaga printsess Mimi. Tal oli maailma kõige kaunim jume, kõige ilusam suu, kõige nägusam piht. Tal oli maailma võluvaim nöpsnina. Tema juuksed olid samuti kaunimad maailmas. Pole siis imestada, et draakon Mimisse armus.

Rein Otsasoni kolm elu. Three Lives of Rein Otsason. 88-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat (eesti ja inglise keeles),

"Rõõmustajad tumedas" on sisekaemuslik poeetiline päevik, mis kujutab erinevaid inimesi, kohti, unenägusid, tundeid, mõtisklusi ja olukordi. Autoritekstid on kolmes keeles Emakeelne põhiosa kirjeldab rännakuid ajas. Ingliskeelne poeem kujutab sisepuhastust ning venekeelne poeem keskendub filosoofiale.

"Kas tema tahab, et maa peal poleks muud kui see ring ja selle ringi sees tema isa oma vana palituga? Mille eest Mark siis isa karistada tahab? Selle eest, et ta tema isa on? 

Ega Mark tegelikult karistada ei tahagi, ta tahab isa ringi sisse panna, et teised temale ligi ei pääseks. Mark teab, et ei pääse. [—]

Kui ta nüüd tõesti sirkli kätte võtaks ja kõigi inimeste ümber ringe hakkaks joonistama, nagu ta oma isa ümber tahtis joonistada, siis ei saaks ta suurt muud midagi teada kui seda, et must ring, mis silmas on, ühendab Margi isa ja teisi inimesi tihasega. Seda ei taha Mark teada. Seda ta juba teab."

Tunnustatud kirjaniku Mathura uus luulekogu “Sostenuto” on pühendatud sügisele nii looduses, ühiskonnas kui inimeses. “Suurim kaotus pole mitte see,” ütleb ta hääbumisele mõeldes, “kui kaob värvikirevus, vaid see, kui lakkame eristamast pooltoone ja varjundeid.” Selles meeleolus vaatlebki raamat hämaruse saabumist, võimaluste ahenemist ja inimese sisemist valgusepüüdu. Keele- ja kujunditundlik raamat pakub viiteid nii Ludwig van Beethovenile kui Nils Frahmile, nii budismile kui varakristlusele. See on hillitsetud, kuid väljapeetud mõtisklus muutuvast ajast ja inimelu kestvatest dilemmadest.

1917. aasta oli murranguline ka eesti rahva elus. Filosoofiakandidaat A. Vahemetsa on seda perioodi põhjalikult uurinud. Arhiivimaterjalidele ja memuaaridele toetudes on ta andnud omanäolise käsitluse Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ajajärgust Tallinnas. Publitsistlik käsitluslaad teeb raamatu huvitavaks paljudele lugejatele.

Tervisesportlastele mõeldud brošüüris antakse õpetust suusavarustuse muretsemise, hooldamise ja kasutamise kohta, tutvustatakse suusatamistehnika algtõdesid, pakutakse harjutuskavasid algajatele ja edasijõudnutele. Pikemalt käsitletakse suusamaratonideks valmistumist ja neist osavõttu.

Viktor Vassiljev on "Prillitoosi" vaatajatele ja Telelehe lugejatele tuttav tohter, kes aastaid vanainimestele head tervisealast nõu on andnud. See raamat koosneb aga 21 ilukirjanduslikust jutust – 11 jõulumuinasjutust ja 10 uusaastajutust, mis on kirjutatud aastatel 1997–2007. Lood vaatavad ühelt poolt tagasi olnud aegadele, kuid annavad ka alati positiivse noodi tuleviku suhtes. Autor on juttudesse põiminud ka seiku ja mälestusi oma lapsepõlvest.