Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

Adrienne Thomas on üks neid loendamatuid autoreid, kelle loominguande äratajaks oli maailmasõda. Sünnilt lotringlanna, järelikult maalt, kus käis lakkamatu võitlus sümpaatiate pärast kahe isamaa vahel, kannab ta loomingut esialgu nooruslik isamaa-armastus. Kui Saksas 1927. a. välja kuulutatakse mitu suuremat sõjaromaanide auhinda, äratab mitmes žüriis tähelepanu romaan «Sõdur Katrin». Suureks üllatuseks oli žüriile, kui I auhinnaga kroonitud teose autoriks osutus noor, 20-aastane neiu, kuna romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis teose loojana lasksid oletada sules vilunud meeskirjanikku.

Autobiograafiliste sugemetega romaani teemaderingi kuuluvad meestevaheline sõprus, omavaheline võistlemine ja lojaalsus.

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud «Vihurimäe» on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on «Vihurimäe» üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.