Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

Tuntud poola kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi ajalooline romaan, milles Bohdan Chmielnicki ülestõusu metsikute sündmuste taustal areneb romantiline armastuslugu. Käesolev teos kuulub Henryk Sienkiewiczi ajalooliste romaanide triloogiasse.

Tuntud Poola kirjaniku, Nobeli preemia laureaadi ajalooline romaan, milles Bohdan Chmielnicki ülestõusu ja kodusõja metsikute sündmuste keerises arenenud romantiline armastuslugu jõuab õnneliku lõpuni.Käesolev teos kuulub Henryk Sienkiewiczi ajalooliste romaanide triloogiasse.

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»