Eerik Kivirähk ärkas hommikul ägedast südamekloppimisest. Külm higi kattis tema otsaesist, kogu tema keha värises nagu palavikus. Ta avas silmad, kuid õudne unenägu ei tahtnud ikka veel lahkuda. Äsjane lämbumishädaoht sügavas maa-aluses kestis edasi. Ta ei suutnud kuidagi tajuda oma ümbruse reaalsust. See nagu ei olnud tema kodu, vaid mingi võõras, ebatõeline ning peletav kong. Selles ei olnud ühtegi pidet, millest tema kõikuv enesetunne oleks võinud kinni haarata.

Mis Pommer teeb? Mis tal muud teha on kui seda, mida ta juba aastaid teinud. Mineval sügisel sai kolmkümmend seitse ajast-aega, kui ta Löövi vallast siia Jaagusillale kolis, isa antud lehma lauta pani, käed kaevul puhtaks pesi ja tundi läks, et talumeeste lastele õigekirja õpetada. Tollal oli Pommer noor aateline koolmeister, kes alateadlikult aimas, et ainult puhaste kätega saab õpetada ilusat, soravat ja korralikku õigekirja. Liiati veel emakeele õigekirja. Tema, kes oli läinud vaimustusega harima isamaa hariduspõldu, seda igisööti, kus kündjal peab olema kümne härja ramm. Ikka teeb ta sedasama - kannab oma risti ja koolutab laste hingi, nii kuidas õppekavad ja kristlik kasvatus nõuavad.

Autorit on köitnud huvitav periood Jaan Anveldi, EKP ühe juhi, publitsisti ja kirjaniku elust. Teos sisaldab üliõpilase Jaan Anveldi kirju oma tulevasele naisele ja autoripoolseid vahetekste tolleaegse (1909-1912) elukorra ning poliitilise õhustiku kohta. Vaadeldav aeg on lühike, ent oluline Jaan Anveldi kujunemises.

Triloogia esimene osa käsitleb tsaariaegse Läti töölisperede ränka saatust Esimese maailmasõja eelõhtul ning sõjaaja pagulasaastatel.