Psüühiline enesekaitse – see kõlab nagu käiks sõda ja inimesed vajaksid kaitset pealetungivate hordide eest! Õigupoolest ongi see laiemas mõttes nii! Käib "sõda" – mitte selline, mida me kõige rohkem kardame: sõdurite ja mürskudega, luurajate ja vastuluurajatega ning uute salajaste relvadega – vaid lõppematu sõnasõda, kaebused, müra, stimuleerimine... psüühiliste mürskude ja psühholoogiliste relvade abil. Ja võib-olla on seal hulgas ka veidi psüühilist spionaaži. Psüühiline enesekaitse ei ole koormava turvistiku küsimus ega vastumeetmete järjekindla rakendamise küsimus. Pole vaja ringi käia pidevas ründamise hirmus, igal lävel varitsejat kahtlustades. Pigem on see tugevuse, enesekindluse, õnnestumise ja teostamise küsimus, mille võite lahendada mõne lihtsa ja täiesti loomuliku psüühilise vahendi töölerakendamisega.

Tänapäeva koolielus on hakatud üha enam tähelepanu pöörama nähtusele, mida nimetatakse frustratsiooniks. Pedagoog ja psühholoog V. Pinn selgitab oma raamatus frustratsiooni olemust, selle tekkepõhjusi ja toimimismehhanisme. Üksikasjalikult on käsitletud tagajärgi, mis frustratsioon kaasa toob, samuti frustratsiooni vältimist ja tagajärgede ravi. Raamat on mõeldud õpetajaile ja kasvatajaile.

Vaimse häirega lapse eest hoolitsemine paneb proovile viimse kui ühe veendumuse, mida vanemaks olemise kohta teame. Suzanne Alderson kirjeldab isikliku kogemuse põhjal, kuidas olla vaimselt hapras seisus lapsele toeks, pakkudes talle traditsioonilise vanemaks olemise asemel partnerlust. Aldersoni ajendas raamatut kirjutama soov jagada oma õppetunde ja kogemusi ajast, mil ta hoolitses depressioonis tütre eest. Izzy lõpetas söömise, ta ei maganud ja tema kodust välja saamine oli muutunud pea võimatuks. Suzanne tunnistab, et ta polnud pikalt valmis teadvustama, et tema tütar kannatab depressiooni ja ärevuse all, mis nõuab viivitamatut sekkumist. Ta lootis, et kui kirjutada muutused koolikiusamise või teismeea eripärade arvele, või kui lisada veel rohkem taktikalist toetust, saab olukord peagi kontrolli alla. Kuniks perearst teatas, et tema kallil tütrel on enesetapumõtted: Izzy´l on selleks isegi plaan, ja et ta kavatseb selle peagi ellu viia. Kui lapse vaimne tervis murdub, leiab vanem end tihti olukorrast, kus tal puuduvad vahendid, et tulla toime šoki, hirmu ja häbiga. Nii käivitus ka Aldersoni peas lakkamatu karussell küsimustega: „Mis pagana päralt küll toimub?“, „Mida ma nüüd teen?“, „Kuidas ma selle asja korda ajan?“, „Kas tal on üldse tulevikku?“, „Kas mina olen selles süüdi?“. Nad olid ju armastav perekond, kus lapse vajadused olid alati esikohal. Lapse vaimse tervise haiguse mõjud jätavad sügava jälje tervele perele. Haigus muutis Issy´t ja ka tema vanemad pidid muutuma, et oma tütart toetada: sündis otsus olla Issy´le traditsiooniliste vanemate asemel partneriks ning lasta vabaks kammitsevast pingest, mida tekitavad põhjendamatud ootused ja surve järgida juurdunud standardeid. Partneriks olemine õpetab vanematele kannatlikkust iseenda, oma lapse ja pidevate muutuste suhtes. See aitab kaitsta last kannatamatu maailma eest, mis ootab lineaarseid edusamme ja jagab hinnanguid vaid selle alusel. Partnerlus annab jõudu, mis ei seisne kontrollis ega nõudmistes, vaid aktsepteerimises, turgutamises ja oma lapsega võimalikult tugeva sideme loomises. Lisaks isiklikule kogemusele toob Alderson lugejani psühholoogide asjatundliku nõu, mis aitab vanematel oma hapras seisus last toetada ning lahendada ootamatuid probleeme, millega silmitsi seistakse.

Pean Lawrence E. Saphiro raamatut vanematele kasulikuks lugemisvaraks. Raamatu pealkirja võiks sõnastada ka "Kuidas kasvatada iseseisvat, teistega arvestavat ja elus hästi tulevat inimest". Ei ole olemas ideaalseid lapsevanemaid ja ideaalset kasvatust, kuid on olemas kasvatusviisid, mis on osutunud tõhusaks ja mille toel kasvanud lapsed saavad elus ette tulevate probleemidega paremini hakkama. Neid kasvatusviise käesolevas raamatus kirjeldataksegi. Eve Kikas, psühholoogiadoktor