Loo looduse ringkäigust jutustavad väikesele lugejale imelised peened, detailsed illustratsioonid. Need kutsuvad uurima ja avastama, nii nagu ka "putukakeelne" napp tekst. Sõnad on armsalt mängulised, panevad kaasa mõtlema ja mõistatama, mida putukad üksteisele öelda tahavad. Autor laseb lugejal rõõmsalt omaenda fantaasiat rakendada ja oma lugu jutustada. Pärast raamatu lugemist tundub koduaed rohuliblede ja mutukatega kohe palju põnevam. Carson Ellis on väga menukate ja auhinnatud pildiraamatute autor. Lisaks on ta illustreerinud mitmeid lasteraamatuid, sealhulgas Lemony Snicketi "Helilooja on surnud" ja oma abikaasa Colin Meloy "Wildwoodi kroonikad". Ta pälvis 2016. ja 2018. aastal Grammy nominatsioonid albumikujunduste eest. Ta teeb aeg-ajalt illustraatorina kaastööd The New Yorkerile, The New York Timesile ja teistele väljaannetele ning esineb näitustel.

Gabriel García Márquez jutustab romaanis "Armastus koolera ajal" loo poole sajandi pikkusest vastamata armastusest. Ja isegi kui tundub, et armastust ennast õieti ei mainitagi, on ta romaanis ometi kogu aeg tajutav tuhandel eri moel: kord rõõmus, kord kurb, vahel õnnetoov ning ikka ja jälle üllatav. Fermina Daza ja Florentino Ariza kuuskümmend aastat kestev armastuslugu Kariibi rannikulinnas võiks mõjuda üsna tavapärase melodraamana. Seda enam, et García Márquez kasutab siin lausa mõnuga traditsiooniliste seebiooperite kõige klassikalisemaid võtteid ja nippe. Seebiooperiks on "Armastust koolera ajal" nimetanud ka kirjanik ise, pidades seda samal ajal oma parimaks romaaniks ja ühtlasi teoseks, mille kirjutamine oli talle kõige raskem. Kuid seesama aeg oma kordumatuses ja üha uutes järgnevustes moodustab koos troopilise keskkonna ja kirjaniku loodud tegelastega täiesti omamoodi fluidumi, mida meister omatahtsi voolib nagu savi, lastes fantaasial piiramatult lennata. Jutustus suubub müütide ja legendide voogu nagu oja rahulikult voolavasse jõevette ning troopika mahladest, lõhnadest ja maitsetest sünnib lummav lugu.

Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada. Illustreeritud eriväljaanne valmib romaani 20. aasta juubeliks.

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.

Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.