Sõnni Siim on vägilase jõuga mehemürakas, kes rändab ringi ja tegutseb agaralt. Enamasti ei kuku tema ettevõtmised hästi välja, sest ta loodab liialt oma jõu peale. Pikkamööda, teiste toel, hakkab temagi mõistma, et tarkuseta pea on nagu küünlata latern.

Aimée Beekmani uus romaan räägib tänapäeva Eesti tegelikkusest. Raamatu peategelane, pensionär Ervin seisab silmitsi mitmete küsimustega ja raskustega, millega tal tuleb toime tulla. Ta naine põeb Alzheimeri tõbe ning ta on sunnitud paluma naise eest hoolitsemisel naiseõe abi. Poeg Karl on lõpetanud oma elu enesetapuga ning Ervinit vaevab ka küsimus, miks poeg ikkagi oma eluga hakkama ei saanud. Lisaks hakkavad teda tülitama poja kahtlased tuttavad. Elu on järsult muutunud ja uutes oludes tuleb uutmoodi mõelda.

Ühes asjas oli Ervin ka enesevalitsust kaotades osanud suu lukus hoida, ta polnud ilmaski pojale tolle mängurlust ette heitnud. Mingi seletamatu ebausk hoidis Ervinit kütkes, talle tundus, et pruugib tal vihahoos pojale näkku karjuda – kuradi värdjas, kasiinosõltlane! – ja isa sõnad vermitakse igaveseks poja teadvusesse. Ei tuli ega vesi suuda neid välja kõrvetada või maha pesta, ja siis pole enam vähimatki lootust pahest lahti saada. Aga oma südame sügavamas sopis oli Ervin siiski hellitanud lapsikut lootust, et pojast saab veel kunagi kes teab mis imeväel inimene, iseenda peremees. Olgu ta ka kõige tavalisem eesti mühakas või õllekõht, kes libistamise vehele koletul hulgal kõrvetatud sealiha näost sisse ajab ning kraaksub häälekalt naerda oma lamenilbete naljade peale. Peaasi, et mees suudaks elu lihtsamaid põhimõtteid au sees hoida – tal oleks oma elamine, perekond ja püsiv ning austusväärne, õpitud ametile vastav töökoht. Oli seda siis liiast tahta?

"Sa kujuta ette, ikkagi toimus riigipööre. Ma saan tööd!" isal on tegemist, et juubeldust tagasi hoida. "Joodikud ei saa ühe ega teise korra juures tööd," on ema karm, aga temagi hääles pesitseb salajase lootuse säde. Mirjam ei kuule seda öist juttu, tal on tegemist oma unenägudega, mis lõppeda ei taha. Hommukupoole, kui päike kardinas kumama hakkab, näeb Mirjam tulbivälju. Palju punaseid tulpe! Isegi nende oma hoovis, kus suvisel ajal tolm kergesti teise korruse akendeni tõuseb, on aina tulbid ja tulbid... Aga paju all, kus eelmisel päeval rippusid sinised lapitud aluspüksid, must rätik ja rebitud servadega valge palakas, on tühi. Isegi nööri pole, päris tühi. Eilset poleks nagu olnudki.

Kirjanik avaldab oma nime all Linda redigeeritud romaani "Lahtine ring", omalt poolt lisas ta 43. peatüki. Romaan on püüdlus jäädvustada üks viiv voolavast ajast, kuna kõikidel silmapilkudel on väärtus, kaal ja tähendus. Just teisejärguline võib sageli peamiseks osutuda.

Romaanitriloogia sisaldab romaanid "Kuradilill" (1974), "Sugupuu" (1977) ja "Tihnik" (1980).
"Kuradilill" - "Maja oli otsekui haige loom, mis karva ajas, tuust tuusti järel varises porri, et seal segi sõtkutud saada. Jaava kissitas silmi. Roovikulatid paistsid nudiksjäänud harja seest välja nagu seljaroots rabeda naha alt. Juba pikka aega olid vihmanired läbi katuse rabisenud ja pesnud laepealseid palke. Ööseks said laeuurded pilgeni täis, vesi hakkas nagu paisu tagant alla solisema, imbus asemesse, voolas põrandapragudesse, pladises kaasavarakirstu kaanel, justkui nõuaks vastust - on siin majas veel mõni koht, mis määndamata!..."

"Sugupuus" seavad uued põlvkonnad oma elamist ajakohasemaks, lammutavad endisi hooneid, et ehitada mugavam eluase, lasevad ühel ja teisel põllul võssa kasvada, et harida mõnest raiesmikust künnimaa, uskudes selle suuremat viljakust; nii jääb eelkäijate tööst järjest vähem märke maa peale, nagu oleksid nad asjatult elanud. Sellepärast pidaski Joonas piltidest lugu…

"Tihnikus" pöördub autor taas kõlbeliste probleemide juurde. Tegevus toimub meie päevil, kuid lugemisel tekkivad mitmesugused assotsiatsioonid laiendavad tunduvalt raamatu diapasooni, viies lugeja sõja ja sõjajärgsesse pingelisse aega.