Väikese printsi lummav ja eriline lugu räägib sõprusest, armastusest, hoolimisest ja märkamisest, pakkudes mõtteainet igas vanuses lugejale, nii suurtele kui väikestele. Raamat "Väike prints" on ka suur illustraatorite lemmik. Sellele raamatule joonistas võrratud pildid tuntud itaalia kunstnik Paolo Proietti. Ainult südamega näed hästi.Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.

Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.

Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Puhta nullini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.

Kirjastusel Pilgrim on suur rõõm teada anda, et ilmunud on uus TUNNETERAAMAT just lasteaiavanuses lastele. See on heaks abimaterjaliks kõigile lapsevanematele, lasteaiakasvatajatele, eripedagoogidele ja tugiisikutele, kes igapäevaselt väikelaste ja nende emotsioonidega kokku puutuvad. Raamatus on kirjeldatud 44 tunnet ja koos selgete illustratsioonidega on see väärt abimees, et ehitada silda lapse ja õpetaja vahele, aga ka lapse ja tema tunnete vahele.