Kirbu-Krants on armunud! Ta on koos kõigi oma kirpudega sisse võetud koeraneiust, kes on täiu täis ja armunu õnneks lühinägelik. Kirbu-Krants teeb kõik selleks, et kauni Bella süda võita. Appi tulevad südamete ekspert ja “Võrgutaja käsiraamat”.

Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

„Kaka ja kevad” ning „Karneval ja kartulisalat” saavad järje! Andrus Kivirähki uus lasteraamat „Tont ja Facebook” sisaldab lugusid kärbsepirukast ja tatipuust, täispuhutavast vanaisast ja laulvast kuusepuust. Aga lugeda saab ka musimaiast herilasest, imelisest ketšupist, karvasest sülearvutist, saabastega supist ning veel paljudest kummalistest tegelastest. Pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits ja nagu ikka Ernitsa puhul, võib tema pilte vaatama jäädagi.

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks.

Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Barcelona tänavatel hulkudes kuuleb viieteistaastane Óscar mahajäetuna paistvast häärberist lummavat aariat. Poiss hiilib majja ja tutvub Marinaga, kes elab seal koos oma kurbusest muserdatud isaga ning kannab ka ise endas seletamatut nukrusepitserit. Marinast ja tema isast saab Óscarile otsekui uus pere, maailm, kuhu internaatkooli argipäevast põgeneda. Noored hakkavad jälitama looritatud naist, kes külastab vanal surnuaial nimetut hauda, ja jõuavad tasapisi aastakümnete eest tulekahjus hukkunud ärimehe ja tema armastatu saladuse jälile. Mänguna alanud seiklus muutub aga ohtlikuks tegelikkuseks, kui inimesed Marina ja Óscari ümber hakkavad surema ja mineviku varjud ärkavad ellu. Kas saatust ja surma saab üle kavaldada?