Ameerika kirjaniku Vladimir Nabokovi (1899-1977) menuromaan, mis tegi autori korrapealt maailmakuulsaks. Variserid on lugu vananeva mehe hukutavast kirest verinoore tüdruku vastu autori šokeerivana tunduva avameelsuse pärast tauninud, kuid pigem võiks seda irooniaga ohtralt vürtsitatud raamatut pidada üheks ehedamaks armastusromaaniks. Nõukogude Liidus jäi emigrandist kirjaniku looming kuni seisakuaja lõpuni keelu alla.

Dublini ontliku eeslinna tänavaid on katmas lumevaip. Gina silmitseb tasapisi tarduvat linna ja mõtiskleb möödaniku üle. Ta meenutab rikutud abielude hinnaga jagatud õndsust, inimesi koos kõigi nende kiiksudega oma elus, ennast koos kõigi oma kiiksudega inimeste seas, tõuse ja mõõnu.

See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.