Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.

Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele ajastu allikatele tuginev romaan lõhub iga muinasjutu stereotüüpe. Vaevalt viieaastaselt orvuks jäänud Marta Skowrońska koges noorpõlves nii teenija, pesunaise, sõjavangi kui ka seksiorja saatust. Olnud leedu soost favoriidi Aleksandr Menšikovi salaarmastatu, sai temast hiljem tolle parima sõbra Peeter I armuke ja naine. Kahe leedulase ja Vene tsaari vahel pulseerib pingest laetud armastuse ja sõpruse kolmnurk, mida valitseb pideva kahtluse õhustik: kes kellega manipuleerib, kes on ohver, kes võrgutaja, kes kupeldaja? Millise saatuse määrab võim? On see muinasjutt või tragöödia?

Kunstiajaloo doktori, kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė uusim romaan „Peetri keisrinna” on romaanidiloogia esimene osa. Teos valiti 2019. aastal Leedu ühe suurima uudisportaali 15min.lt konkursil aasta raamatuks.

1955. aastal ilmunud lühiromaan „Kõdulehed” on maagilise realismi meistri Gabriel García Márqueze esimene oluline teos. Huvitav fakt on ka see, et väljamõeldud linn Macondo, mis ei ole mitte ainult Márqueze „Saja aasta üksilduse”, vaid ka tema hilisemate teoste taustaks, ilmub selles raamatus lugeja ette esimest korda. Macondo väikelinna saabub hiiglaslik banaanifirma, tuues kaasa kaubaladude, lõbustuskohtade ja slummide virvarri, kuid samas ka räige prügihaisu, mis muudab linnaelanike elu tundmatuseni. Kui banaanifirma lahkub linnast sama kiiresti, kui saabus, jääb järele vaid kõdunev tühjus. Sellel laastatud ja hingetul tühermaal elab üks viimane auväärt mees, kolonel, kes on otsustanud täita kauaaegset lubadust, ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks: korraldada auväärsed matused arstile, keda kõik linnaelanikud põlgasid ja näeksid meelsamini unustuse hõlmas ja prügihunnikus. Linnaelanike pahameelt ja vastupanu trotsides jätkab kolonel matuste ettevalmistusi ja lugeja ette rullub lahti Macondo veerand sajandit kestnud muinasjutuline lugu.

„Häving” on poliitiline triller, mille tegevus on paigutatud lähitulevikku, aastatesse 2026–2027. Veebis levivad salapärased sõnumid, pannakse toime terroriakte, keegi tahab valitsevale eliidile märku anda, et senine ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik ei poliitilises ega ka ökoloogilises mõttes. Romaani peategelane on Paul Raison, kohe viiekümneseks saav majandusministeeriumi ametnik, ministri parem käsi ja usaldusalune. Presidendivalimiste vaatemängu ja jätkuvate terrorirünnakute taustal hakkab vaikselt lahti rulluma ka üks palju isiklikum ja intiimsem lugu, mis sunnib Pauli seisma silmitsi suurte eksistentsiaalsete küsimustega.