Kirbu-Krants on armunud! Ta on koos kõigi oma kirpudega sisse võetud koeraneiust, kes on täiu täis ja armunu õnneks lühinägelik. Kirbu-Krants teeb kõik selleks, et kauni Bella süda võita. Appi tulevad südamete ekspert ja „Võrgutaja käsiraamat“.

Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Colas Gutmani lood Kirbu-Krantsist sündisid koostöös illustraator Marc Boutavantiga 2013. aastal ja tänaseks on sarjas ilmunud juba 16 raamatut, mida on tõlgitud viieteistkümnesse keelde ja mille põhjal on valminud ka multifilmiseriaal.

Ulmelis-realistlik romaan tänapäeva Eesti elu ainetel.

Riigikogu valimistel osalenud valimisliitudest kaks kõige tugevamat olid krattide Endised Teel Tulevikku ja tulnukate Säästlik Eluviis. Kratid olid nõukogude ajal direktorite ja punaparunitena silma paistnud oskusega oma taskud kraami täis varastada. Tulnukad olid pärit välismaalt. Kratid olid võimul, tulnukad opositsioonis.
Selgub, et tulnukatel on aparaat, millega inimese sõrmepikkuseks teha saab. Nad on juba hulga inimesi jupistanud. Juppide toidule ja riietele kulub palju vähem kui suurtele ja selles seisnebki säästlik eluviis: kõik vaimse töö tegijad jupistada ja ainult füüsilise töö tegijad jäägu suureks!

Jaan Krossi uus romaan on jõudnud lähiajalukku, „Tahtamaa“ tegevustik algab aastast 1993 ning sündmuste keskmeks on maa tagastamine endisele omanikule.

„Tahtamaa” on ajalooline raamat ühest saarel asuvast külast ja peategelase elust eelmisel sajandil. Ühesõnaga peategelane käib mööda isapoolseid juuri ning ajab asju, et Tahtamaa krunt, kus asub ohtralt tervislikku muda, tagasi saada. Tal on ka kaasosalised. Ja raamatust ei puudu romantika, armastus ja elu intiimsemad varjundid.

Teose esimene lugeja, abikaasa Ellen Niit arvab, et uus romaan on võrdlemisi erandlikul kohal Jaan Krossi loomingus, sest on rohkem psühholoogiline kui mõni teine ja ei põhine niivõrd ajaloolisel uurimustööl kuivõrd elukogemusel. See oli ühtlasi Jaan Krossi viimane romaan.

Maarja Kangro järjekorras teine novellikogu sisaldab seitset novelli, millest kuus on varem ilmunud kas Loomingus või Vikerkaares aastatel 2010–2012. 

Peategelastest kirjanikud (ei tahaks öelda kirjaneitsid), on mingil määral puntras oma isikliku eluga, neil pole päris õnnelikke suhteid. Niminovellis on minajutustaja koos oma partneriga Islandil puhkusereisil, aga see on selline väevõimuga koos olemise lugu, kumbki on teisest juba tüdinud. Kõik tegelased on moodsad üksikud linnainimesed, kes kõnnivad ühest suhtest teise, neil pole lapsi ega ole nad ka õnnelikud oma vabaduse üle. Novellis „Homaarid kahele“ viib üksildustunne lausa ebaviisaka käitumiseni restoranis, autor on oma tegelase suhtes üsna halastamatu. Kõikides lugudes juhivad need naised autot, selgi tundub oma tähendus olevat.

Üks läbiv teema on kindlasti autori suhe oma loomingu väljundisse, raamatusse. Raamat on ju kinkimise objekt, aga võib ka näiteks välissaatkonnas virnas seisma jääda. Pole sugugi ükskõik, kelle kätte see satub ja kuidas temaga käitutakse. On valus korjata tänavaporist üles oma pühendusega teos, mis äsja  välismaalasest kolleegile kingitud, nagu novellis „Giulio ja Leedu küsimus“.

Maarja Kangro stiil on vahe, sõnavaras kõnekeele elemente, slängi ja võõrkeelseid tsitaate, kuid pole kahtlust, et autori eesti keel on perfektne. See on üks lahe lugemine, kuigi sisult tõsine ja kõnetab ehk enam vaimuinimesi. Võib soovitada neile, kel paksude romaanide jaoks aega pole.

– Anne Oruaas