.jpg)
Tooted
Kui Briti ja Ameerika luure saab aimu, et Al-Qaeda plaanib suurejoonelist rünnakut, tuleb neil tegutsema asuda – kuid mida ette võtta? Neil puudub täpsem info: kuidas, millal ja kus rünnak toimub. Al-Qaeda ridades neil allikaid pole ja on võimatu sinna kedagi sokutada. Võimatu, kui just mitte...
Izmat Khan, viis aastat Guantanamo Bay vanglas hoitud endine tähtis Talibani komandör, kannab hüüdnime Afgaan. Temaga väga sarnane on kolonel Mike Martin, veteran, kes 25 aastat võidelnud maailma erinevates sõjakolletes, tõmmu ja sale mees, kes sündinud ja kasvanud üles Iraagis. Üritades katastroofi tõrjuda, püüavad luureteenistused teha midagi, mis ei ole kellelgi varem õnnestunud – lasta läänlasel esineda araablasena araablaste seas – lasta Martinil esineda usaldatud Khanina.
Jälle kogunevad tumedad pilved just Manchesteri kohale.
Hannah on juba mõnda aega töötanud ajalehes Kummalised Sõnumid, mis kajastab kõike iseäralikku ja imelist laiast maailmast („Kodutöö sõi koera ära”), kui korraga juhtub midagi nii iseäralikku, et see jahmatab isegi teda – tema eksmees on üleöö muutunud normaalseks, viisakaks inimeseks. Kuna justkui ära vahetatud on ka paljud teised ja tagatipuks kaob jäljetult eraklik noormees, kes ajalehele kaastööd tegi, tuleb Hannah’l ja tema kolleegidel hakata asja uurima. Peatoimetaja Vincent Banecroftist on sealjuures aina vähem abi, sest kõik ta mõtted tegelevad võimalusega, et tema naist saab kuidagi elavate maailma tagasi tuua. Selle kõige tõttu kasvab toimetuses kaos, kuigi samal ajal saab ajalehe töötajaskond täiendust ümara, toreda ja väga-väga kahtlase naisterahva näol.
Alati on aga võimalik, et ajaleht tuleb kuidagi välja ka kõige lootusetumast olukorrast. Kas ka seekord…
Michel Houellebecq (snd 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerinud 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“ (e.k 2005, Varrak) ilmutab Houellebecq neli aastat hiljem oma läbilöögiromaaniks kujunenud „Elementaarosakesed“, mis on tõlgitud paarikümnesse keelde ja on jõudnud ka kinolinale. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.
Ado Luuk töötab 1905. aastal urjadniku ehk tollase politseiametnikuna Lõuna-Eestis. Lasterohke perekonna pea on enda arvates elus näinud kõike, kuid pärast Verist Pühapäeva määratakse talle abiliseks hoopis uute kommete ning meetoditega Max Rawell, kes toob endaga kaasa isegi jäljekoera. Koos peavad nad lahendama salapärast Härjasoo hingevarga juhtumit, kui Abja ning Mõisaküla kandis hakkab keegi tittesid näppama.
Krimiromaanide konkursil auhinnatud töö.
„Häving” on poliitiline triller, mille tegevus on paigutatud lähitulevikku, aastatesse 2026–2027. Veebis levivad salapärased sõnumid, pannakse toime terroriakte, keegi tahab valitsevale eliidile märku anda, et senine ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik ei poliitilises ega ka ökoloogilises mõttes. Romaani peategelane on Paul Raison, kohe viiekümneseks saav majandusministeeriumi ametnik, ministri parem käsi ja usaldusalune. Presidendivalimiste vaatemängu ja jätkuvate terrorirünnakute taustal hakkab vaikselt lahti rulluma ka üks palju isiklikum ja intiimsem lugu, mis sunnib Pauli seisma silmitsi suurte eksistentsiaalsete küsimustega.
Vaesunud maffiaboss Hector Guzman varjab end Toscana mungakloostris. Ta kavatseb üles otsida oma poja Lothari ja saada tagasi kogu oma äriimpeeriumi. Vihkamine ja kättemaksuiha on suuremad kui munkade juures osaks saanud headus. Nüüd valmistub ta oma viimaseks võitluseks.
Haiglaõde Sophie Brinkmann on oma tahte vastaselt tõmmatud kriminaalsesse maailma. Nüüd on ta rahvusvaheliselt tagaotsitav ja varjab end koos oma poja Albertiga Prahas. Stockholmi kriminaalkomissar Tommy Jansson peab Sophie Brinkmanni üles otsima, sest naine teab komissari räpastest tegudest liiga palju. Ta plaanib naise tappa, et seejärel rahulikult oma elu edasi elada.
Alexander Söderbergi "Hea hunt" on Sophie Brinkmanni ja Hector Guzmani triloogia viimane osa.
Aastal 2153 eKr viivad kaheksa Egiptuse preestrit saladuskatte all kõrbesse kummalise objekti. Kuu aega hiljem, olles oma ülesande täitnud, lõikavad nad kõik üksteisel kõri läbi... 1986. aastal stardib Albaaniast Sudaani poole teele saladuslik lennuk, mis läheb kusagil Sahara kohal kaduma...
Tänapäeval leiavad beduiinid kõrbest mumifitseerunud laiba, kelle juurest nad avastavad filmirulli ja kummalise hieroglüüfiga tillukese savist obeliski... Need kolm sündmust ei oma esmapilgul mingit seost. Vähemalt mitte selle ajani, kui Freya Hannen sõidab Egiptusesse oma kõrbeteadlasest õe matusele, kes on teadmata põhjustel enesetapu teinud. Freya ei ole neist sündmustest teadlik ning ta ei oska aimatagi, et need võivad kuidagi tema elu mõjutada. Ometi aga võtab ta elu nüüd ootamatu pöörde ning tal tuleb teha kõik, mis võimalik, et ellu jääda, sest kunagi ammu alguse saanud lugu varjab erakordset ja jahmatavat saladust.
Varrakus on varem ilmunud Sussmani põnevusromaanid „Kambysese kadunud sõjavägi“ (2003) ja „Templi viimane saladus“.
Joan ja tema nelja-aastane poeg Lincoln kiirustavad loomaaia väljapääsu poole – on sulgemisaeg. Kauguses kostab ilutulestik ... või on see ikka ilutulestik? Ei, need on lasud.
Nii algab Joani ja Lincolni painajalik põgenemine püssimeeste eest, kes pimenevas loomaaias inimesi jahivad. Kuhu end peita? Keda usaldada? Igal sammul peab Joan langetama otsuseid ning igaüks neist muutub elu ja surma küsimuseks. Ka Lincolnile küpsiste ostmisest võib saada piinavalt närvesööv retk – millisest varjust kerkib relva hoidev käsi? Õud ei peida end niivõrd püssitorus kui pidevas teadmatuses ja pinges.
Joan ja Lincoln on loomaaias loomadena lõksus ning et nende ellujäämine ei sõltuks pelgalt õnnest, peab Joan kasutusele võtma kõik emana õpitud tarkused. Kolm tundi kestva klaustrofoobse painaja jooksul mõistabki naine selgelt üht: Lincolni nimel on ta valmis tegema ükskõik mida. Kui tal on valida poja ja teiste inimeste kaitsmise vahel, valib ta kõhklematult Lincolni. Ent kuidas ikkagi tõmmata joont enesealalhoiuinstinkti ja moraalse kohustuse vahele teisi aidata? Kelle ja mille nimel oleme valmis surema?
Reacher näeb ühes Wisconsini linnakeses ringi uidates pandimaja aknal sõrmust kirjaga West Point 2005. See oli sõjakooli lõpetajate jaoks karm aastakäik – Iraak ja seejärel Afganistan. Pisikese naistesõrmuse siseküljele on graveeritud nimetähed. Reacher paneb imeks, milline õnnetu olukord võis sundida inimest loobuma esemest, mille teenimisele ta on kulutanud neli ränkrasket aastat. Ta otsustab selle välja uurida, naise üles otsida ja sõrmuse talle tagastada. Miks ka mitte?
Algab Reacherit Kesk-Lääne põhjaosa väikelinna pätibaarist kruusateedega pärapõrgusse viiv vaevarikas teekond, mille käigus ta kohtub tsiklimeeste, politseinike, sulide, käeväänajate, kaunitaride ja teadmata kadunud inimesi otsiva eradetektiiviga, kes kannab keset Wyomingi kõnnumaad lipsu ja ülikonda. Mida sügavamale Reacher oma otsingutes jõuab ja mida rohkem ta teada saab, seda ohtlikumaks kogu olustik tema ümber muutub. Tuleb välja, et sõrmus on kõigest ühe märksa süngema keti tilluke lüli. Kuritegelikku suurüritust kaitsevad võimsad jõud, kellele vastu astuda on surmavalt ohtlik. Ent vastu astuda ei ole soovitatav ka Reacherile.
Komarri planeet võiks olla üksainus imekaunis aed – kui selle nimel veel tuhat aastat vaeva näha. Või ka eluks kõlbmatu kõnnumaa, kui terraformimine peaks ebaõnnestuma. Nüüd aga purustas kursilt kaldunud kosmoselaev terraformimise jaoks hädavajaliku päikesepeegli. Põhjusi saadetakse välja selgitama Barrayari värskeim Keiserlik Audiitor lord Miles Vorkosigan, kellesse ei suhtuta planeedil aga kuigi soojalt, kuna tema isa on kurikuulus Komarri Lihunik.
Kas aastakümneid Barrayari võimu all olnud komarrlased hauvad salajas endiselt mässuplaane? Kas aina keerulisema juhtlõngadepuntraga maadlev Miles saab kedagi usaldada või tuleb tal seekord loota ainult iseendale?Vorkosigani saaga järjekordses osas võib taas leida Bujoldile nii omast põnevust, huumorit ja hoogu.
Hannah on otsustanud oma senisele elule selja pöörata. Põletanud – loomulikult täiesti kogemata – maha enda ja oma truudusetu abikaasa maja, asub ta otsima oma elu esimest töökohta. Pärast sündmusterohket tööintervjuud, mis lõpeb sõna otseses mõttes pauguga, alustab ta tööd Kummalistes Sõnumites, ajalehes, mille eesmärgiks on teatada iseäralikust ja imelisest kõikjalt maailmast. Ja kaugemalt.
Nagu oleks veel vähe sellest, et ajalehte juhib masendunud alkohoolik ja selle ajakirjanikud on kas paranoilised või hellitavad esmaspäeviti enesetapumõtteid, hakkab päriselus toimuma sündmusi, mille kõrval ajalehes kajastatud pöörased uudised tunduvad lapsemänguna. Võib-olla on tegelikkus väljamõeldistest veel kummalisem?
„Nelja päevaloojaku“ ja „Feliks Õnneliku“ kujul on siin lugeja ees uues kuues kaks iseloomulikku pärli armastatud soome sõnameistri arvukaist lühiromaanidest. Kummalgi neist on Waltari romaanide hulgas oma eriline, peaaegu intiimne koht. Üks võlub poeetilise ja romantiliselt mängleva sümboolikaga, teine üllatab halastamatult tõsimeelse realismiga.
„Neli päevaloojakut“ on omaette võrgutav fantaasia ehk romaan romaanist ehk „Sinuhe“ tööpäevik, kus kirjanik manab kurioosselt esile loomisprotsessi eri tahke ning samas pajatab omaenese südame mõistatuslikest seiklustest, selle kadumistest ja taasleidumistest. Autori enda musta huumori kohaselt on tegu maskikostüümis sentimentaalse armastusjandiga.
„Feliks Õnnelik“ ent on Waltari kõige religioossem teos, ehkki kristlik temaatika läbib enam või vähem äratuntavalt kogu tema loomingut. Romaani põhisisuks on kolme mehe arutlused usuküsimuste ümber, pakkudes mõtlemisainet ja mitmeti tõlgendamise võimalusi; lugu on täis dramaatilist pinget ja filosoofilist sügavust. Ühtlasi aimub siin märguannet ajastuomasest müstikanäljast, inimese üksindusest ning varjatud kontaktiraskustest.
"Nõmme novellid" on Juta Kivimäe teine romaan. Peaaegu kogu tegevustik toimub äärelinnamiljöös, kus kohtuvad inimesed eri ajastutest, rahvustest ja sotsiaalsetest ringidest. Mälestuste, vihjete ja kujutluste kaudu ilmutab end ka ajaloo kulg Nõmmel ja mujal Eestis. Inimsaatustes põimuvad lood 20. sajandi algusaastaist, kahe maailmasõja vahelisest perioodist, nõukogude aastakümnetest ja lähiminevikust. Nõmme vaiksetel tänavatel ei toimu näiliselt midagi olulist, ent just nendes mändide alustes aedades ja väikestes puumajades saavad inimestele osaks elumuutvad kohtumised. Ajas muutub mood ja elutunnetus ning ajuti seistakse silmitsi hämmastava kurjusega. Ja kuigi inimene on määratud tegema valikuid, on ta ise vaid harva tegelik otsustaja või süüdlane. Juta Kivimäe romaan "Suur tuba" võitis 2021. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna.
On 1996. aasta ja Reacher teenib sõjaväes. Enne lõunat antakse talle aumärk ja pärast lõunat saadetakse ta uuesti koolipinki. Õhtuks on ta üldsuse jaoks kadunud. Teda ei nähta enam, temast ei mõelda enam. Lisaks Reacherile on klassiruumis veel üks FJB agent ja üks LKA analüütik. Kõik nad on esmaklassilised tegijad, kes on täitnud äsja mingisuguse nõudliku ülesande, ja kõik nad imestavad, miks nad siin viibivad. Nad saavad teada, et džihaadivõitlejate uinuvat rakukest Saksamaal Hamburgis on ootamatult külastanud saudist käskjalg, kes kohtus linnas kellegi tundmatuga. LKA "salakõrv" rakukeses kuulis, et tegemist oli ameeriklasega, kes oli nõudnud millegi eest sada miljonit dollarit. Aga mille eest? Ja kes on see nõudja?
Reacher peab koos oma uute kaaslastega tolle ameeriklase üles otsima. Reacher värbab endale appi parima sõduri, keda ta teab – noore ja nägusa seersandi Frances Neagley. Peagi selgub, et kui nad seda meest kätte ei saa, võib maailma tabada fataalsete tagajärgedega terrorirünnak.
Langleyst Hamburgini ja Jalalabadist Kiievini ulatuva tegevusega "Õhtukoolis" jälgitakse topeltagentidest, võltsidentiteetidest ning seninägematutest vaenlastest kihaval maastikul kulgevat üllatavate pööretega inimjahti. Nagu ikka külmavereline ja kõva rusikaga Reacher avab selles ülimalt põnevas raamatus veidi ka oma intiimsemat poolt, nimelt et ta oskab olla ka meelas ja elegantne armastaja.
„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade.
Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.
Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn. Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.
"Rootsi kummikud" on iseseisev järg Henning Mankelli romaanile "Itaalia kingad". Vaheda sulega kirjeldab autor eaka mehe eluvõitlust: armastust, kaotusi, valesid ja vananemist.
Ühel hommikul ärkab pensionile jäänud arst Fredrik Welin selle peale, et tema maja on üleni leekides. Ta jõuab vaevu eluga välja, kaasas ainult kaks vasaku jala kummikut. Hommikuks on tema armsast saarestikumajast järel ainult tuhk. Kogu tema elu on hävinud ja ta tunneb end liiga vanana, et otsast alustada ja uus kodu rajada. Selle asemel asub ta elama vanasse haagiselamusse, piirdudes vaid eluks hädavajalikuga. Nagu sellest oleks vähe, kahtlustab politsei, et ta pani ise oma majale tule otsa.
Fredriku ellu toob veelgi rohkem segadust tütar Louise'i saabumine, kelle hulljulge ja kompromissitu elustiili tõttu satub isa vanuigi veel Pariisi oma noorusaja radadele. Lisaks armub ta ülepeakaela endast kolmkümmend aastat nooremasse ajakirjanikku Lisa Modini, kes tuleb tulekahjust artiklit kirjutama. Uusaastaööl põleb saarestikus maha veel üks maja ja kohalike seas hakkab levima ärevust tekitav kuuldus salapärasest sarisüütajast. Sügisel alguse saanud sündmused viivad lahenduseni, mida Fredrik Welin poleks osanud uneski näha.
Hannah naaseb pärast lahutust tööle Kummaliste Sõnumite toimetusse. Võiks ju arvata, et pärast hiljutisi sekeldusi surematute salaliidu, hiigelsuurte libahuntide ja nuhkimishimuliste silmamunadega lastakse toimetuserahval lõpuks teha rahulikult oma tööd – kajastada iseäralikku ja imelist kõikjalt maailmast –, kuid jälle on üleloomulikud jõud valinud välja just Manchesteri linna, kus seekord hakkab tulema teateid vampiiridest. See on seda ärritavam, et kõik teavad – vampiire pole olemas. Toimuv on mõistatuseks isegi vampiiridele endile, ja nii ei jäägi Hannah’l ja tema kolleegidel üle muud kui käärida käised üles, laadida vanaaegne püss küüslaugukastmes leotatud vaiaga ja asuda olukorda selgust tooma …
„See võluv mees“ on teine osa paljukiidetud „Kummaliste Sõnumite“ raamatusarjast.
"S. Vititski varjunime kasutava Boriss Strugatski romaani tegevus ei toimu kauges tulevikus, nagu see Arkadi ja Boriss Strugatski loomingus sagedasti on olnud, vaid "siin ja praegu". Intriigi teljeks on teatavate kriminaalsete ringkondade katse kasutada ära ühe tegelase võimet tulevikku ette aimata.
Meie ajale omaseid tunnuseid (maffia, korrumpeerunud valimised, "uusvenelased") on romaanis küllaga, kuid nagu ikka, on selles peamine just ideede sõlmumine ja "neetud" küsimused: kas meil on õigust sekkuda teiste asjadesse, olgu kas või kõrgeima eesmärgi nimel, kus on piir ausate püüdluste ja omakasu vahel, samuti küsimus: milles seisneb isiksuse jõud ja jõuetus läbi ajaloo."
Juta Kivimäe "Suur tuba" võitis 2003. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna. Romaanis on kirjeldatud sõjakeerises ellu jäänud ja kodumaale tagasi pöördunud juudiperekonna väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis. Ühiskorteriks muutunud kunagise Tartu heakodanliku eluaseme atmosfääris peegeldub kogu tollane Eesti. Seal kohtuvad erinevad sotsiaalsed tüübid, sõjaeelsest ajastust nõukogude argireaalsusse jõudnud põlvkonnad ja erinevad rahvused. Peategelane on segaperekonnast pärit juba kooliealiseks saanud tüdruk, kelle pisut heitlikku lapsepõlve ilmub peale pereliikmete ajuti ka tollaseid tuntud isiksusi eesti kirjanduse- ja teatrimaailmast. Teoses on oluline sotsiaalne aeg, viiekümnendate lõpuaastad, mil Siberist tulid tagasi sinna aastate eest deporteeritud perekonnaliikmed ja metsadest julgesid koju tulla end aastaid varjanud mehed. Paljusid eestlasi haaras petlik illusioon, et asjad lähevad tõepoolest paremuse poole. Oldi ka kurnatud vihkamisest ja hirmust ning jõudumööda püüti kohaneda. Teose üldine atmosfäär püsib helgena, kuigi peategelase lapsepõlve sekkuvad ajuti ka vägivald, ebaõiglus ja surm.
Pärast suurt lahingut ripub Seitsme Kuningriigi tulevik juuksekarva otsas. Olukorda pingestavad aina uued ohud kõigist suundadest. Idas valitseb Daenerys Targaryen, Targaryenite Koja viimane järeltulija, oma kolme lohega linna üle, mis on rajatud tolmule ja laipadele. Tal on tuhandeid vaenlasi, ent on ka neid, kes on otsustanud temaga liituda. Sealhulgas need, kellel on kuninganna leidmiseks oma varjatud põhjused.
Ka Tyrion Lannister, kelle pea eest on Westeroses suur hulk raha välja käidud, suundub Daeneryse juurde. Tema värsked liitlased sellel rännakul ei pruugi küll olla need, kellena nad näida püüavad, kuid nende lojaalsus kuulub sellele, kelle võimuses on teha lõpp Daeneryse nõudele tõusta Raudtroonile.
Põhja pool kõrgub jääst ja kivist ehitatud mammutmüür, mis on niisama tugev kui selle kaitsjad. Just seal seisab Jon Snow, Öise Vahtkonna 998. ülempealik, vastamisi oma kõige võimsamate vaenlastega. Neid leidub nii vahtkonna sees kui ka müüri taga, jäiste olendite maal. Kõikjal üle maa süttivad tulised konfliktid. Liitlasi reedetakse ja suurel hulgal lindpriidel ja preestritel, sõdalastel ja soenditel, aadlikel ja orjadel tuleb silmitsi seista pealtnäha ületamatute takistustega. Mõned neist äparduvad, teised aga võidavad. Taoline rahutu aeg, mil saatus põimub poliitikaga, viib paratamatult välja aegade suurima tantsuni.
"Tants lohedega" on George R. R. Martini eepilise "Jää ja tule laul" sarja viies osa. "Jää ja tule laulude" raamatute põhjal on valminud suurejooneline telesari "Troonide mäng".
Romaani tegevus algab 476. aastal, Rooma keisririigi lõpupäevil. Viimane keiser on moodustanud talle ustavatest meestest vanade traditsioonide kohaselt leegioni, kuid ka sellel ei õnnestu teda barbarite reetliku rünnaku eest kaitsta. Peagi on keisri perekonnast elus üksnes keisri poeg, noor keiser Romulus Augustus, kuid temagi on vangistatud ja ta elu on ohus.
Kuid mitte kõik leegionärid pole surnud – käputäis ellujäänuid otsustab viia ellu võimatuna näiva plaani päästa noor keiser ja toimetada ta ohutusse paika. Oma eluga riskides vabastavad nad keisri ja tema salapärase õpetaja Meridius Ambrosinuse ning tagaajajate eest põgenedes suunduvad nad läbi Euroopa Briti saarte poole...
Raamatu autor Valerio Massimo Manfredi on Milano ülikooli klassikalise arheoloogia professor. Ta on avaldanud mitmeid artikleid ja akadeemilisi raamatuid, aga ka üheksa ilukirjanduslikku teost, nende seas Aleksandri triloogia, mis on juba tõlgitud kahekümne nelja keelde ja avaldatud kolmekümne kaheksal maal.