Tooted
Pean tunnistama, et kohanesin üllatavalt kergesti puuriselu tingimustega. Mis puutub asja materiaalsesse külge, siis nautisin lausa paradiisirõõme: päeval täitsid ahvid mu vähimadki soovid, öösel jagasin ilmaruumi ühe kõige kaunima tüdruku aset. Harjusin selle elulaadiga niivõrd, et terve kuu ei teinud ühtegi tõsisemat katset selle lõpetamiseks, lakkasin koguni tajumast tema erakordsust ja alandavaid külgi. Vaevalt õppisin juurde mõned ahvikeelsed sõnad, ei midagi enamat. Loobusin püüetest Ziraga kontakti luua, nii et kui algul kalduski vaistlikult minus mõistuslikku olendit nägema, pidi ta nüüd nõustuma Zaiuse väidetega ja käsitama mind kui oma planeedi inimest, see tähendab kui looma, ent igal juhul mitte kui mõistuslikku olendit. Pierre Boulle (1912–1994) sündis Avignonis. Omandanud inseneri elukutse, töötas ta 1936–1939 tehnikuna Briti kummipuuistanduses Malaisias. Teise maailmasõja künnisel läks ta vabatahtlikuna Prantsuse sõjaväkke Indohiinas. Prantsuse vastupanuliikumise ja Charles de Gaulle'i poliitika toetajana langes sõjavangi. Kannatused ja katsumused vangistuses ajendasid teda kirjutama esimest menuromaani "Sild üle Kwai jõe", mille ta avaldas 1952. aastal, pärast Prantsusmaale naasmist. Boulle'i mõlema menuromaani kuulsust on tugevasti suurendanud nende põhjal tehtud filmid. "Sild üle Kwai jõe" (režissöör David Lean) sai 1957. aastal mitu Oscarit. "Ahvide planeedi" alusel vändatud film (1968) aga kujunes teleseriaalide ja animafilmide kaasabil kinodes kultusteoseks.
Käesolevas teoses abistab amatöördetektiiv Ellery Queen oma isa, politseiinspektor Richard Queeni kahe rodeoetendusel sooritatud mõrva asjaolude selgitamisel. Kõigile detektiivžanri austajatele tuntud Ellery Queen on tegelikult ameeriklastest nõbude Frederic Dannay (1905–1982) ja Manfred Bennington Lee (1905–1971) pseudonüüm. Kirjanduslikku tegevust alustasid Dannay ja Lee 1928. aastal, saates ühe ajakirja kriminaalromaanivõistlusele oma romaani „The Roman Hat Mystery“ käsikirja. Võistlusel jäi romaan küll auhinnata, kuid 1929. aastal raamatuna avaldatult saavutas see otsekohe menu.
Selle kriminaalromaani tegevus toimub Kreekas nn mustade kolonelide võimu ajal, möödunud sajandi 60.–70. aastate vahetusel; kolonelide kehtestatud režiimi vägivald ja omavoli on soodne kasvupind miljardärist haikala, suure kaupmehe Niarchose ahnusele ja vägivallale.
Helfried Schreiter (sündinud 1935), endise Saksa DV kirjanik, on tuntud peamiselt filmistsenaariumide ja kuuldemängude autorina, kuid ta on kirjutanud ka näidendeid ja telelavastusi, proosat ja luulet. Oma loomingus pöörab ta erilist tähelepanu teaduse ja tehnika arengust tingitud muutustele ühiskonna elus, eriti inimeste elulaadis. Siit jõuab autor juba psühholoogiliste konfliktideni inimeses endas.
HARI SELDON -- ...sündinud Galaktika Ajastu 11 988. aastal, surnud 12 069. Tavaliselt antakse aastad jooksva Asumi ajastu tähistuses, so --79 kuni 1 A. A. Sündinud keskklassi perekonnas Heliconil, Arcturuse sektoris (kus ta isa kaheldava autentsusega legendi järgi oli tubakakasvataja planeedi hüdropoonilises vabrikus), ilmutas ta juba varases nooruses hämmastavat andekust matemaatika alal. Arvukalt on säilinud lugusid tema võimetest ja neis esineb vasturääkivusi. Räägitakse, et kaheaastaselt oli ta... ...Kahtlemata oli tema panus suurim psühhoajaloo alal. Enne Seldonit oli see üksnes ähmane aksioomide kogum; tema jättis endast järele sügava statistilise teaduse... ...Kõige autoriteetsemaid andmeid tema elust pakub biograafia, mille on kirjutanud Gaal Dornick, kes noore mehena tutvus suure matemaatikuga kaks aastat enne viimase surma. Lugu nende kohtumisest... GALAKTIKA ENTSÜKLOPEEDIA
Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov (sünd 1920) jutustab oma romaanis "Asum" elust Galaktikaimpeeriumis ja psühhoajaloolase Hari Seldoni võitlusest, mille eesmärk on Asumi rajamise abil vältida kümneid tuhandeid anarhia-aastaid inimkonna ajaloos.
Kloun istus kiiresti maha. Bayta vaatas põrandale. Aegamisi, aegamisi tõmbas ta alahuule hammaste vahele. Mis lausus kähiseva sosinaga: "Ma olen veendunud, et Teine Asum suudab võita, kui Muul teda enneaegselt ei taba. Ta on hoidnud oma saladust; seda saladust on tarvis hoida; sel on oma eesmärk. Te peate sinna minema; teie poolt edastatav informatsioon on elulise tähtsusega... see muudab kõik. Kas te kuulete mind?" Toran hüüdis peaaegu paaniliselt: "Jah, jah! Ütle meile, kuidas sinna pääseda, Ebling! Kus ta asub?" "Ma võin teile öelda," lausus nõrk hääl. Ta ei teinud seda kunagi. Bayta, näost tardunud ja kahvatu, tõstis aatomipüstoli ja tulistas. Lask kajas vastu. Vööst kõrgemal polnud Mis'i enam olemas ja tema taga seinas haigutas sakiliste äärtega auk. Kangestunud sõrmede vahelt libises Bayta relv põrandale. Ameerika ulmekirjanik Isaac Asimov jätkab oma romaanitriloogia teises osas Asumi ja Impeeriumi vahelise võitluse ja Asumisiseste konfliktide kirjeldamist.
Võtmerõngast kõlistades pöördus ta võretatud värava poole. Oleandripõõsastest hüppas välja mees ja jooksis mu autost mööda. See oli suurt kasvu noormees sinises ülikonnas, mütsita, lehvivate punakate juustega. Ta jooksis varvastel ja peaaegu hääletult, sihiks avanev värav.
Valvur liikus oma aastate kohta kiirelt. Ümber viskunud, haaras ta punajuukselisel ühe käega ümbert kinni. Haardes rabeldes surus noormees ta vastu väravaposti. Suust kostis kurguhäälne, segane pomin. Kiire liigutusega kerkis õlg ning valvuril lendas müts peast.
Selja vastu posti toetanud, kobas valvur kabuurist püstolit. Ta silmad näos olid väikesed ja mudased nagu kartulisilmad. Ninast hakkasid kukkuma verepiisad, langedes sinisele särgile seal, kus särk üle kõhu võlvus. Püstolit hoidev käsi kerkis. Ma astusin autost välja.
Dany Longo on blond, ilus, kirglik - ja lühinägelik. Kui ta oma ülemuse ja tema naise jaoks röövitud Thunderbirdiga läbi Lõuna-Prantsusmaa kihutab, ei tea keegi, sealhulgas Dany ise, kuhu ta teel on või miks ta sinna läheb.
Sébastien Japrisot (õige nimega Jean-Baptiste Rossi), sünd. 1934, on tõlgitumaid prantsuse põnevusromaanide autoreid. Tema anne kirjutada "kriminaalromaane ilma politseita" ilmneb selgesti ka käesolevas teoses.
Stockholmis Skanseni loomaaias leiab ahmipuuris vääritu lõpu kriminaalse sündikaadi käsul Rootsi saabunud Kreeka gängster. Samal ajal kaovad Slagsta põgenikekeskusest kaheksa Ida-Euroopast pärit naist ja Stockholmi Lõunakalmistult leitakse jõhkralt mõrvatuna juudi emeriitprofessor aju-uurija Leonard Sheinkmann. Mis on neil juhtumeil ühist koltunud päevikuga aastast 1945? Ja kuidas see võiks olla seotud politseiuurija Arto Söderstedtiga, kes veedab oma suure perega puhkust Itaalias Toscana rannikul? Asjasse asub selgust tooma A-rühm komissar Jan-Olov Hultini juhtimisel. Näiliselt seosetuist juhtumeist moodustub võrk, mis ulatub üle Euroopa nii ajas kui ka ruumis.
See juhtus teisipäeval, 22. oktoobril. Metsnik Jochen Joobs oli vihane. Ta vandus. Tema jaoskonna keskele, 27. kvartali piirile oli siginenud piklik mullaküngas. Tema pointer Tocki oli kontrollkäigul hakanud lõhna ajama ja juhtinud metsniku kahe pöökpuu vahele kiiruga lehekõdu, kitkutud sõnajalgade ja samblaga kaetud mullahunniku juurde, mis viitas sellele, et sinna oli alles hiljuti midagi maetud. Sõnajalad olid võrdlemisi värsked, haud võis kõige rohkem kaks-kolm päeva vana olla. Keegi oli ehk osa salasaagist sinna peitnud? Aga kes? Salakütt? See oleks tema jaoskonnas uskumata uudis. Jochen Joobs tõi kohale ühe metsatöölistest, kes sealsamas lähedal saetud puid riita ladusid, ja laskis tal mullahunniku laiali ajada. Oodatud metssea või põdra asemel tuli päevavalgele koer. Musta-valgekirju saksa dogi. Mis seal oli juhtunud?
Monika on auahne ja hinnatud arst, kes püüab hingetühjust korvata laitmatu renomee, välise külluse ja täiusega. Maj-Britt aga tugevasti ülekaaluline naine, kes on elu parimad aastad veetnud kodu kaitsvate seinte vahel. Kaht täiesti erinevat naist ühendab sarnane hingeseisund: nad on mõistnud end üksindusse ja elavad mineviku unustamise nimel. Pärast üht kirja ja autoõnnetust viib aga elu Monika ja Maj-Briti kokku ...
Walter Stackhouse on üle kolme aasta oma neurootilisele naisele Clarale olnud truu ja toetav abikaasa. Ometi avastab mees, et ta on hakanud fantaseerima naise surmast. Ja kui Clara surnukeha leitaksegi ühe kalju jalamilt viisil, mis sarnaneb Helen Kimmeli nimelise naise hiljutise surmaga, kelle mõrvas tema abikaasa, hakkab politsei huvi tundma ka Walteri vastu. Mees sooritab mitu vale tegu, mis rikuvad ta karjääri ja maine, lähevad talle maksma ta sõbrad ja lõpuks ähvardavad tema elu. Eksimatu psühholoogilise sügavuse ja hüpnootilise haaravusega kujutab Patricia Highsmith olukorda, kui ületatakse ohtlik joon fantaasia ja reaalsuse vahel.
Tuleviku läänemaailma vapustab rahaahne Al-Mahdi sepitsetud pantvangidraama. Vahemere luksuskuurordis. Röövitud noort ja rikast pärijannat ning tema sõbratari lähevad vabastama oma ala tipud, kellest üks, Casual Friday, laseb end heita kõledasse keldritürmi satikatest söödud näitsikutele seltsiks. See on tema viimane operatsioon enne puhkust, misjärel kavatseb ta külastada Soome linna Turut, et seal oma silmaga üle vaadata kuulu järgi tuttav Jussi Valtteri Vares. Turust on paraku saanud pagulaste elupaik ja juba eakas Vares on vahetanud eradetektiivi töö sissesõidulustimaja öövahi ameti vastu. Vana Vares ei oska aga uneski aimata, milline kohtumine saatusel talle varuks on.
Soome populaarsete Harjunpää-lugude autori küpsemaid ja psühholoogiliselt motiveeritumaid romaane Helsingi kriminaalpolitsei mõrvarühma tegevussfäärist. Sündmustiku keskmesse sattunud inimtüüpide ja sotsiaalse tausta teravapilgulise kujutajana ületab autor omapäraselt kriminaalžanri tavaraamid.
Moskvast pärit vene nõukogude kirjaniku Vassili Tšitškovi (1925–1985) noorus langes kokku raskete sõja-aastatega. Üldharidusliku kooli pingist viis nooruki tee suurtükiväekooli ja sealt tegevarmeesse. Rindel võitles tulevane kirjanik kaardiväe miinipildujadivisjoni luure ülemana, sai haavata, teda autasustati Punalipu ordeni ja lahingumedalitega. Rikkaliku ainet kirjanduslikuks loominguks andsid autorile karm sõjaaeg ja aastatepikkune ajakirjanikutöö.
„Lugu on nii, et me leidsime tolle naise käekoti üles,“ ütles ta.
„Käekoti?“ See sõna jäi nagu õngekonks Pelle mällu kinni, aga talle ei antud aega selle üle juurelda.
„Jah, tal oli käekott ühes, aga seda ei leitud. Sugulased, keda ta linnas vaatamas käis, kinnitasid seda ja me muidugi teadsime, et see peab kuskil olema.“
„Nojah,“ ütles Pelle, „see on ju õigus. Olgugi et sellest ajalehes ei kirjutatud.“
Jonsson vaatas talle kavalalt naeratades otsa, nagu oleks ta kõigest hoolimata tema terasust hinnanud.
Pikk ootamine on möödas – Baseli kriminaalpolitsei pensionile jäänud komissar Hunkeler on jälle tööl. Rahulik päikeseline hommik Baseli Kannenfeldi pargis. Ootamatu karjatus häirib Peter Hunkeleri päeva esimest kohvi: keegi on leidnud põõsaste tagant surnukeha. Ta võib küll olla teenistusest lahkunud, kuid politseinik on alati politseinik. Hunkeler peab vaatama ja saab aru, et tunneb surnud meest: tuntud ajakirjanikku ja kunstikriitikut. Hunkeler on üks Euroopa krimikirjanduse sümpaatsemaid tegelasi, kes uurib omasoodu surmajuhtumeid.
Enamik kaasaegseid Lääne fantaste maalib naiivseid pilte võitlusest gangsterlusega kosmoses ja muudest seiklustest galaktilises mastaabis. Asimovi fantastika läheb teist teed. Tema tulevikukangelased ei otsi kunagi seiklusi seikluste pärast, vaid lahendavad üldinimliku tähtsusega probleeme. Heaks näiteks Asimovi humaansusest ja isegi filosoofilisest sügavusest ongi käesolev romaan.
Vene nõukogude kirjaniku, tuntud põnevusjuttude autori Sergei Võssotski kahte romaani ühendab peategelane uurija Kornilov, keda huvitab eeskätt kuriteo motiiv. Tema arvates ei ole kohutavad mitte kuriteod, vaid inimesed, kes jätavad kuriteo sooritamata hirmust karistuse ees. Esimesel võimalusel on nad valmis kõiksugu alatusteks.
Ungari kirjaniku Jenő Rejtő (1905–1943) 1939. aastal P. Howardi varjunime all ilmunud, rohkete ootamatute pöörakute ja puäntidega, vaimukas ja stiilne krimkaparoodia, millest on 1963. aastal vändatud meilgi omal ajal linastunud film „Alasti diplomaat“.
Romaan neist, kes omakasu taga ajades kiskjalikult hävitavad hinnalisi ja haruldasi loomi, ja neist, kes oma elu kaalule pannes kaitsevad loodust ja loomariiki
Ameerika detektiivkirjanduse klassik kujutab oma kriminaalromaanides „Klaasist võti“ ja „Kõhn mees“ kaasahaaravalt elu ja kuritegevust Ameerika linnades 1930ndail aastail. „Klaasist võtit“ võib pidada poliitiliseks kriminaalromaaniks, „Kõhn mees“ kuulub aga traditsioonilisse detektiivkirjanduse žanrisse. Hammetti romaane on palju filmitud. Ka Tallinnfilm on „Klaasist võtme“ järgi teinud filmi „Bande“.
Ühel ilusal päeval kolib Normandias asuvasse Cholong-sur-Avre’i linnakesse tavaline Ameerika perekond: isa, ema, kaks last ja koer. Kes nad on? Pereisa Fred peab end memuaarikirjanikuks, kuid teeskleb miskipärast, et tal on käsil raamat Normandia dessandist. Pereema Maggie on ületamatu grillipidude korraldaja. Peretütar Belle teeb igati au oma nimele ja -poeg Warren oma isa valitud teele. Ja koer? Tema kannab kõigutamatult oma salapärast nime – Malavita ehk närune elu. Nii et perekond nagu iga teinegi, kui mitte arvestada üht tühist tõsiasja: pereisa Fred on tegelikult Giovanni Manzoni, endine maffia aumees, kellest on saanud ülejooksik.
Vene kirjaniku Pavel Šestakovi kaks ühise peategelasega kriminaallugu.
„Kõrgusekartuses“ on loo keskmes uurija, kes satub näiliselt lihtsasse juhtumisse. Ühes tööstusettevõttes toimub surmaga lõppenud õnnetus, mis esmapilgul näib olevat tööõnnetus või isegi enesetapp. Kuid uurija tajub, et detailid ei klapi. Ohver oli tuntud oma kõrgusekartuse poolest, kuid suri olukorras, mis eeldanuks tegutsemist kõrgustes.
Teine jutustus viib peategelase Dagestani mägisesse piirkonda, kus ta peab lahendama keeruka juhtumi. Uurijal on aega kolm päeva, et lahendada juhtum piirkonnas, kus kohalikud kombed ja vaikiv hierarhia määravad rohkem kui ametlik seadus.
Esmatutvus ühe inglise kuulsama detektiivromaanide autori Dorothy L. Sayersiga, kelle raamatute peategelaseks on inglise aadli hulka kuuluv sümpaatne lord Peter Wimsey. Lord Peter Wimseyl palutakse uurida ühe vana kindrali surma viimase klubis. Täpsest surmaajast sõltub, kes saab kopsaka päranduse, millest on huvitatud mitu inimest. Kired lõõmavad ja peatselt pole enam üldse kindel, et kindral suri ikka loomulikku surma.
„Kummid“ on kõigepealt kriminaalromaan, või pigem pahupidine kriminaallugu. Peategelasest eriagent asub lahendama poliitilist mõrva, kuid ta pole kotkapilguga Sherlock Holmes, vaid keskpärane mees, kes teose 24-tunnilise tegevusaja kestel tihti enese teadmata õigetele jälgedele satub.
„Kummitused kloostris“: pealinnast Hanyuani naasev kohtunik Di kaaskond jääb mägedes äikesetormi kätte. Ainus sobiv ulualune on lähedal asuv taoistlik Hommikupilve klooster. Kuid nagu arvata võib, siis püha klooster pole sugugi nii rahulik paik, nagu alguses paistab. Kohtunik Di peab lahendama järjekordse mõistatuse, mis on seotud kummituste, vanade kuritegude ja vandenõuga.
„Lakksirm“: aastal 664 naaseb kohtunik Di ringkonnaprefektuurist nõupidamiselt ja saab võimaluse nädal aega puhata oma kolleegi juures Weipingis. Kuid sooja vastuvõtu asemel kohtub Di väga närvilise kohtunik Tengiga ja puhkusest pole enam juttugi – hargneb põnev mõrvalugu rahast ja pettustest.
Robert Hans van Gulik (1910–1967) oli Hollandi diplomaatiline esindaja Hiinas ja Jaapanis. Kohtunik Di Renjie oli reaalne isik, üks Tangi dünastia tuntumaid riigimehi, kes lahendas palju keerulisi juhtumeid.
Valgevene kirjaniku Vladzimir Karatkevitši (sünd 1930) seiklusliku koega romaan viib tegevuse vanasse pärusmõisasse, mille omanike kohal lasub ränk needus: ammustel aegadel sooritatud kuriteo tõttu käib neid ähvardamas mõrvatud kuninga metsik ajujaht. Peterburist vanu pärimusi koguma saabunud folklorist püüab leida asjaoludele ratsionaalset seletust.
Kuriteopaik pakub kõige õudsemat pilti, mida Baseli komissar Hunkeler oma ametis seni on näinud. Uurimise käigus siiski selgub, et ohver on esmalt maha lastud ja siis alles aiamajakese katusepalgi külge riputatud. Juhtum muutub üha mõistatuslikumaks, sest ilmnevad jäljed, mis viivad sõjajärgsesse minevikku ja näitavad kogu mõrvalugu hoopis teise nurga alt.
Need olid andmed, mis Kasail oli õnnestunud välja uurida. Miharal kadus viimanegi eluisu. Veel üks tunnistaja, kes kinnitab, et Yasuda sõitis just selle rongiga. Sealjuures pesuehtne, mitte fabritseeritud. Tähtis tegelane, kelle reis oli ammu ette kavandatud. Tema nimi seisis Aomori ja Hakodate vahel kurseeriva praami kontrolltalongil. Kõik see ei jätnud pisemalegi kahtlusele ruumi. Kasai tõusis. „Kena ilmake täna! Kuidas oleks, kui jalutaksime õige raasike?“ Väljas paistis ere päike. Tema soojad kiired kuulutasid kevade algust. Paljud käisid juba ilma mantlita.
Romaani ainestik on tinglik-fantastiline, mis pidi pärinema olematu ameerika proletaarse kirjaniku Jim Dollari sulest. Autor on kasutanud lääne-euroopa detektiivjuttude tavalisi stampe, suunates nende teraviku imperialismi ja fašismi hävitavate jõudude vastu. Teose positiivse romantika ja muinasjutusära on pühendatud kõigi maailma maade ja rahvaste töölisklassi loomisjõu ülistamisele. Eesrindlikust ameerika töölisest Michael Thingsmasterist – asjade loojast – sai muinasjutulise töölisühingu „Mess-mend“ rajaja ...
