Tooted
Raamat kaasneb näitusega „Anna-Stina Treumund. Kuidas ära tunda lesbit?“ Kumu kunstimuuseumis (05.09.2025–11.01.2026).
Käesolev raamat võtab fookusesse kunstniku ja aktivisti Anna-Stina Treumundi (1982–2017) loomingu ja tegevuse. Ta oli esimene kunstnik Eestis, kes sidus oma autoripositsiooni selgelt oma lesbikogemusega. 2000. aastate esimesel poolel alanud ja 2017. aastal lõppenud loomingulise tegevuse vältel jõudis kunstnik soo, seksuaalsuse, perekonna ja eneseotsingute teemade kaudu küpse kväärifeministliku käekirjani. Treumund otsis oma kogukonda ja esiemasid, luges Eesti (kunsti)ajalugu kväärival pilgul ning töötas teemadega nagu BDSM ja naise seksuaalsus. Ühtlasi kaasas Treumund loomeprotsessi oma sõpru, pereliikmeid ja kallimaid – nii on võimalik tema tööde kaudu kaardistada ka tema kaasaegsete Eesti kväärikogukondade võrgustikke.
Rikkalikult illustreeritud raamatus käsitlevad Anna-Stina Treumundi loomingut ja tegevust aktivistina Eesti feminismi ajaloo uurija Piret Karro-Arrak, kunstnik ja kunstikriitik Kaisa Eiche ning soouurija Redi Koobak, kelle artikkel tugineb tema 2013. aastal kirjutatud doktoritööle, mis on seni mahukaim akadeemiline uurimistöö Treumundist.
The book accompanies the exhibition Anna-Stina Treumund: How to Recognise a Lesbian? at the Kumu Art Museum (05.09.2025–11.01.2026).
This book focuses on the oeuvre and activities of the artist and activist Anna-Stina Treumund (1982–2017). She was the first artist in Estonia to clearly link her artistic position to her lesbian experience. During her creative career, from the early 2000s until 2017, Treumund dealt with topics of gender, sexuality, family and self-discovery, through which she developed a mature queerfeminist visual language. She searched for her own community and foremothers, read Estonian (art) history with a queering eye and worked with such topics as BDSM and female sexuality. She included her friends, family members and lovers in her artworks, which has enabled researchers to map the networks of the Estonian queer communities of her time, while studying her legacy.
The contributors to this richly illustrated book are the researcher of Estonian feminism Piret Karro-Arrak, the artist and art critic Kaisa Eiche, and the most substantial academic research on Treumund has thus far been written by the gender studies scholar Redi Koobak in her 2013 doctoral thesis, which also served as the basis for her article published in this book.
"Selle raamatu peategelane ei ole välja mõeldud. Lell Bohdan Müller elab tõepoolest Kysuca paksudes metsades. Kogu oam elu on ta veetnud looduse rüpes, mida ta armastab ja hoiab nagu silmatera. ..."
Lugeja pole kindlasti sattunud rolli, milles end leidis selle raamatu peategelane Charles Dennim: olla atendaadikatse ohver. Ja Charles Dennim alustab alguses lootusetut duelli nähtamatu vaenlasega. Tahtmatult tekib lugejal analoogia TV-st tuttava mänguga, kus tuleb ära arvata pildil kujutatud isik, kelle näo eest kõrvaldatakse üks ruuduke teise järel. Siin raamatus reedab iga mõrvakatse midagi uut mõrvari isikust, kuni loo lõpus saab viimane ruuduke kõrvaldatud ja mõistatus on leidnud lahenduse.
Reisijutte on mitmesuguseid. On "Gulliveri reisid", on "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia". Ka Nipernaadi seiklusi võib mingis mõttes nimetada reisiks. Ja loomulikult on olemas suurim kõigist rännuraamatutest – "Odüsseia". Muus ma end Homerosega kõrvutada ei söanda, kuid ühes küll – kilomeetrite arvus. Siin annavad minu kangelased laertiaadile mitu head silma ette.
Käesolevas, järjekorras juba neljandas Eesti Kunstimuuseumi arhiivis säilitatavaid materjale tutvustavas väljaandes jõuab lugeja ette 20. sajandi esimese poole ühe suurema eesti kunstikoguja ja metseeni Alfred Rõude elu- ning kollektsioneerimislugu. Rõude missiooniks oli koguda Eesti kaasaegse ja väiksemas mahus ka varasema, muu hulgas baltisaksa kunsti paremikku. Tänu erudeeritusele ja heale maitsele valis ta oma erakordselt rikkalikku kollektsiooni tähtteoseid, kuid täiendas kogu ka rohkete visandite ja etüüdidega, mis aitavad mõista kunstniku loomeprotsessi. Ühtaegu olid tema ostud ja tellimused kunstnikele majanduslikuks abiks. Eriti tähtsaks osutub Rõude roll silmapaistvaima eesti graafiku Eduard Wiiralti toetamisel, tema teoste tutvustamisel ja pärandi säilimisel. Alates 1979. aastast kuulub Rõude kogu enamik, üle 12 000 teose (sh üle 2800 estambi ja joonistuse Eduard Wiiraltilt) Eesti Kunstimuuseumile.
'Mürgitatud märjukeses'' astub lugeja ette üks Dorothy Sayersi lemmiktegelane Montague Egg. Erinevalt Sayersi kuulsaimast kangelasest lord Peter Wimseyst on mr Egg päritolult täitsa tavaline inimene ja peab üsna tagasihoidlikku ametit, ehkki väärikas ettevõttes. Monty Egg liigub kaubareisijana veine ja vägijooke müües mööda Inglismaad, puutudes nõnda kokku mitmekesiste inimeste ning nende veidrate ja sageli ka koletute plaanidega. Keeruliste juhtumite käigus tuleb ilmsiks, et Montague Egg ei ole üldsegi tavaline inimene ja tema nutikus pole põrmugi tagasihoidlik, vaid võimaldab tal lahendada nii mõnegi asjaosalistele ja ametlikele uurijatele peamurdmist valmistanud juhtumi...
Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati kolmekümnekorruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. (Ehitajad mõistagi vabandasid.) See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel. Seal kohtate proua Mürki, kooli kõige kurjemat õpetajat, kes vihkab lapsi, kuid armastab õunu, ja proua Pärlit, kelle puhul kaks pluss kaks võib mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Selles koolis käivad lapsed, kes vahetavad nimesid, loevad tagurpidi, üritavad oma varbaid õpetajale maha müüa või teesklevad surnud rotte. See on üks lõbus, veider pahupidimaailm.
Louis Sachar (sündinud 1954) on tuntud Ameerika Ühendriikide lastekirjanik, kes on kirjutanud üle kahekümne lasteraamatu ja kellele on omistatud mitmeid auhindu, sealhulgas Newbery Medal ja National Book Award raamatu „Augud“ eest. „Pahupidikooli isemoodi lood“ on populaarse Pahupidikooli-sarja esimene raamat.
Karl Ristikivi (1912-1977) ajaloofilosoofilise sarja esimese triloogia (kroonikad) avateos viib lugeja 13. sajandi Euroopa rüütlisõdade keerisesse. Peategelane, viimane Hohenstaufen, järgib lüüasaamist ette teades meelekindlalt oma missiooni. Triloogia järgmised raamatud on "Viimne linn" ja "Surma ratsanikud"
Vanapagan Jürka saabub oma naise Lisetega Põrgupõhjale, et koos maa peal inimestena uut elu alustada ning õndsaks saada. Lihtsameelne ja siiras Jürka kohtub peagi oma naabri Kaval-Antsuga ning kõik muutub üha keerulisemaks. Selgub, et ka õndsaks saamine pole kaugeltki nii lihtne kui peategelasele esmalt tundub.
Anton Hansen Tammsaare ühe kuulsaima teose originaalversioon, millest leiab nii huumorit kui teravat ühiskonnakriitikat. Romaan ilmus esmakordselt pöördelisel 1939. aastal, kuid on aktuaalne oma sügava filosoofilise sõnumiga ka tänapäeva Eesti ühiskonnas.
Tormlev ja katkendlikkusele kalduv lugu ühe haiglase tütarlapse eluetapist, mil dramaatiliselt kulmineeruvad tema keerulised suhted nende inimestega, kes eri aegadel on olnud talle lähedased. Omadega vussis minategelane kandub ajas edasi ja tagasi, lahates lapsepõlve ja üliõpilaspäevi. Ta otsib täiust, otsib ilu ja õnne. Ent kõik kipub ühel hetkel minema viltu ja valesti ning tundub, et polegi võimalik eluga hakkama saada. Minavormis romaan pole dramaatilistest sündmustest ning kurbadest mälestustest hoolimata siiski läbinisti sünge ja traagiline. Peategelase melanhoolia küll üha süveneb, kuid siiski jaksab ta nii teisi kui ka iseennast enamasti vaadelda üsna elutervest vaatepunktist, selge (enese)iroonilise pilguga.
