Püssitule ragin äratas Frédérici järsku unest, ja hoolimata Rosanette'i tungivaist palveist tahtis ta tingimata vaatama minna, mis linnas toimub. Ta läks mööda Champs-Elysées'd selles suunas, kust kostis tulistamine. Saint-Honoré tänava nurgal sattus talle vastu salk tööpluusides mehi, kes hüüdsid: «Mitte siia! Palais-Royali!» Frédéric järgnes neile. Taevamineku kiriku juures oli raudvõre maha murtud. Eemal märkas ta keset tänavat kolme sillutuskivi, mis ilmselt tähendasid barrikaadi algust, seejärel pudelikilde ja raudtraadi puntraid, et tõkestada ratsaväge. Äkki jooksis väikesest põiktänavast välja pikk kahvatu noormees, kelle mustad juuksed lehvisid õlgadel, seljas mingisugune täppidega trikoosärk. Käes hoidis ta pikka soldatipüssi ja jooksis kikivarvul, jalas toatuhvlid, näol kuutõbise ilme, ise väle kui tiiger. Aeg-ajalt kostis püssipauke.

– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-).

Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus «Raamatukaupmehe päevik». Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.

Üks vana legend räägib linnust, kes laulab vaid üks kord elus, kuid siis ka nii kaunilt, et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa. Kohe, kui ta lahkub oma pesalt, lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne, kui on kõige ogalisema leidnud. Selle oskale istub ta, lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema, kõige teravama oga otsa. Ja surmapiinas laulab ta nii, nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik. See on laul, mille hinnaks on elu. Ja kogu maailm tardub seda laulu kuulama ja Jumal taevas naeratab. Sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga... Nõnda räägib legend. See on hämmastav kirjanduslik saavutus, saaga märkimisväärsest perekonnast Austraalia südamaal, lugejat jäägitult haarav jutustus Clearyde kolmest põlvkonnast, nende rõõmudest ja muredest, kibedatest pettumustest ja ülendavatest saavutustest, unelmaist ja kõigutamatust hingejõust, millega nad õnnetusi taluvad, aga ka tumedatest kirgedest ja keelatud armastusest, mis saatuslikult nende ellu sekkuvad.