Tooted

Käesolevas kogumikus avaldatud originaalartiklid jagunevad kolme ossa. Esimeses osas iseloomustatakse kümmet Läti suuremat õppeasutust ja antakse ülevaade neis hariduse saanud eestlastest. Teises osas on avaldatud teoloog Hannes Korjuse uurimus eesti kogudustest ja eestlaste usulisest tegevusest Lätis. Kolmas osa on pühendatud eesti kirjameeste tegevusele, eesti päritolu läti kunstnikele, eesti kultuuri edendajatele Lätis ja Läti Vabariigis riiklikku tunnustust pälvinud eestlastele.

Romaani taustaks on 1988. aasta sündmused Eestimaal. Autori paigutine iroonilisus sündmustes osalevate tegelaste suhtes ei püüa kindlasti mitte madaldada selle meie lähiajaloo ühe lootusrikkama aasta heroilisust.

Soome filosoofi Pakka Himaneni teos on julge, väga omapärane ja uudne katse esitada inimelu igivanu põhiküsimusi kaasaegse lugeja jaoks haaraval kujul ja seejuures elegantses, juba antiikajast pärineva filosoofilise dialoogi vormis. See on raamat, mis võiks leida tänuliku lugejaskonna mis tahes elukutset esindavate mõtlevate inimeste hulgas; eriti õpilaste, üliõpilaste ja õpetajate näol. Raamatu lõpus on Kalle Kure kommentaarium koos mõtteülesannetega.

Novellikogu

See raamat viib meis Eestimaa varasesse rauaaega (2000 aastat tagasi). Raua saamine kohalikust soomaagist ongi jutustuse põhiteema, millega seotud sündmustikku näeme autori varasematest raamatutest "Taevalindlased ja kirveslased" ja "Salakivi" tuttava koolipoisi Uru silmade läbi.

Kuigi Edgar Lee Masters (1869-1950) oli viljakas autor, on ta kirjanduslukku läinud tüüpilise ühe-raamatu-mehena ja see üks on "Spoon Riveri antoloogia", mille 250 hauakirjast toob "Spoon Riveri koolnud" ära 185. ROGER HESTON.

Oh kui tihti Ernest Hyde ja mina vaidlesime tahtevabaduse üle. Minu lemmikvõrdlus oli Pricketti lehm, aasal köies ja muidugi nii kaugele vaba, kui kaugele ulatas köis. Kui me ükspäev jälle lehma vaadeldes vaidlesime, tõmbas see köit, et pääseda ringist, mille ta paljaks oli söönud: vai tuli maast välja, ja lehm tormas meie poole, sarved maas. "Mis see's on, vaba tahe või?" küsis Ernest joostes. Mina kukkusin maha ja lehm kaevas mu surnuks.

Romaanivõistlusel äramärgitud teos jutustab paneelmajadest, kus inimesed end siiski koduselt tunnevad, sest kodutunne on tihti samavõrd seletamatu nagu kodumaa-armastus. Väike ja vaene küll, aga ikkagi oma. Korterid on kogunud elanikeks vägagi erineva kultuuritaseme ja saatusega inimesi, kelle arusaamatused saavad alguse just erinevast suhtumisest nii kodusse, rahasse, tähistaevasse kui ka armastusse. 

Masinarihm läheb pealt maha. Sulane jätab hangu virna äärde, hiilib aganaid riidele rehitseva Maimu juurde ja haarab tal keha ümbert kinni. Suurt osavust Eedi hullamise juures üles ei näita, peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, kõditada ja katsuda, nii palju kui annab. Tüdruk heidab talle kamalutäie aganaid näkku. Sulane pühib oma higist kriimulist nägu, sülitab sõklaid suust välja ja tormab uue hooga Maimule kallale, nii et tüdruku roheline sitskleit kaenla alt lõhki käriseb. Külatüdrukud Eedit eriti ei salli, tal on jõhkrad käed, hullates ei tunne ta nalja ja teeb haiget. Tüdruk rabeleb ja kiljub lõikava häälega, unine nägu vihane. Hämaras küünis tõuseb nii paks tolm, et õlesasis rüselejaid pole nähagi. Aganad kipitavad riiete all, noored kehad on tuld täis, käed-jalad segamini, mõlemad hingeldavad. "Võta musu ära, mes sa muidu jahit," õpetab õlevirnalt Sirgaste suvetüdruk, ontlik vanapiiga. Ise ta mehi ei kannata, kraabib igaühel, kes teda silitada tahab, silmnäo halastamatult lõhki, aga teistele nõu anda oskab suurepäraselt. Võib-olla osalt ka sellepärast kutsutakse teda Kassi-Maaliks. Ta libistab enese virnalt maha, et seni kaevul joomas käia, kuni masin seisab. Maimu on end vabaks sõdinud ja omakorda poisi põhku surunud; nüüd võidutseb ta, põlv sulase rinnal. Eedi ähib, näost punane. Tal on häbi, et tüdruk oli tugevam, kui ta arvas. "Ära sa, Maimu, nii ilusale poisile liiga tii. Mehe ommava õrn rahvas," sõnab Maali eemaldudes.

Tema lõug oli õieli ja vappus: ta naeris. See oli Issand Jumal, kes elustus tema näol läbi värviliste ruutude langevas päikeseoreoolis, mis liikus koos temaga, et kaduda ja jälle ülendatud saada Aabramina, Iisakuna ja uuesti Kõigevägevamana. Naerupisarad tema silmis sünnitasid sõõre, kodarakimpe ja vikerkaari. Lõug õieli, käte vahel torni mudel, silmad poolsuletud: rõõmujoovastus! «Poole oma elust olen oodanud seda päeva!» Tema vastas, teisel pool pukklaual lebavat katedraali mudelit, seisis kantsler, raugalikult kahvatu nägu tumedaks varjutatud. «Ei tea, auväärt isa. Ei tea.»

"Ugandi igatsus" on Mats Traadi kolmas tartu murdes luulekogu. Autor on kaasaja suhtes kriitiline, nähes laiskust ja hoolimatust. Minevik saab helgema, nostalgilise värvingu. Sellest kogust leiab nii lüürilist kui koomilist, arvustavat kui hõllanduslikku, lohutuse leiab aga alati luulest.