Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Käesolev raamat kujutab endast märkmeid ühelt lõbureisilt. Kui tegemist oleks olnud mõne tõsist laadi teadusliku ekspeditsiooni kirjeldusega, oleks antud teos omandanud taolise tõsiduse, taolise põhjalikkuse ja taolise mõjuva ebaselguse, mis on nii omane seda laadi raamatutele, ent samal ajal ometi nii väga köitev.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.

Jutu kandev osa on 14-aastasel poisil, kelle neegrid röövivad ühes 8-aastase tüdrukuga pantvangideks. Neil õnnestub põgeneda ja koos alustavad nad seiklusrikast teekonda läbi mustade maa. Pärast suuri pingutusi ja hädaohtusid jõuavad nad viimaks vanemate juurde.