.png)
Tooted
Dagmar Normet on Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja, kelle esimene raamat ilmus 1948. Aastast 1956 vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lasteraamatuid, näidendeid ja stsenaariume. Käesolevas raamatus kirjeldab autor värvikalt teda ümbritsenud elu alates varasest lapsepõlvest kahekümnendate aastate Eestis kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Sellesse vahemikku mauvad õpingud Tallinna Saksa Tütarlaste Gümnaasiumis, Inglise Kolledžis ja Tartu Ülikoolis ning arvukad kokkupuued paljude täna tuntud inimestega, nende hulgas Helga Tõnson, Helene Kuma, Ernst Idla, Ilmar Laaban, Dina Slutsk jpt.
Victor Hugo romaan «Jumalaema kirik Pariisis» on üks romantismi tippteoseid. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse võrdkujust Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Hädavaresest poeet ja filosoof Gringoire võlgneb talle elu, keigarist kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku don Frollo väärastunud kirg aga saadab ta surma. Vaid Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt. Samas on see ka lugu Pariisi põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI piiratusest ja julmusest ning sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist.
Lahkunud viljaka romaani- ja jutukirjaniku Einar Maasiku (1929–2009) postuumselt avaldatud jutustus on vana maamehe, kuldsete kätega töömehe ja "liiga hea inimese" Kunnese tagasivaade oma eluteele. Kunnes on imepärase inimese koondkuju, kes igas olukorras, ka läbi vaeva ja valu, on osanud leida tee elu päikeselisele poolele.
Maasiku sulest pärinev teos ei ole lihtsalt järjekordne elulugu, vaid sügavamõtteline tagasivaade, mis paneb sind mõistma, kui oluline on hoida elus headust ja inimlikkust. Kui oled huvitatud lugudest, mis räägivad tõelisest elust ja selle õppetundidest, siis "Kunnese elu" on raamat, mida ei tohiks endast mööda lasta.
Seersant Hans Keerastik heidetakse külma sõja kõrghetkel koos kaaslasega langevarjuga Nõukogude Eestisse, meestel on kaasas portatiivne raadiojaam ja käsirelvad, eesmärgiks Eestis ning kaugemalgi asuvate sõjaliste objektide luure ja teabe edastamine. Sisseimbumine Eesti ellu läheb üle kivide-kändude, luuretulemused on kaunis nadid. Rumal juhus lahutab Moskvas kaks kamraadi, kuid miilitsaorganite eest põgenedes oskab Keerastik olla õigel ajal õiges kohas. Aja jooksul hägustub saadud ülesanne, ununevad spioonikohustused ja -harjumused. Lõpuks õnnestub mehel legaliseeruda ning alustada Kiievis uut elu. Ajaliselt mahuvad hoogsad sündmused aastatesse 1954–1956. See on periood, mil impeerium intensiivistub, NSV Liit asub vallutama kosmost ning Eesti elus, eriti maaelus, toimuvad suured muutused, mille üle Eestimaal sündinud ja kasvanud peategelane rõõmustab siiralt nagu laps.
Raamatus leidub palju Nõukogude elu muhedat absurdi, ühtlasi on tegemist esimese postmodernse metsavennaromaaniga.
1960–1970ndate Moskva kõrgkoolides õppis umbes poolteistsada eestlast erialasid, mida meil õppida ei saanud, ja uuris asju, mida Eestis ei uuritud. Teadusetegemine ongi raamatu üks keskne teema – Nõukogude Liidus ei saanud inimene hakata pankuriks ega ärimeheks, aga sai oma võimeid rakendada teaduses ja kunstis. Rohkete kultuuriallusioonidega tihe ja sädelev, paljuski autobiograafiline romaan teadusest ja teadlastest, teadusemaailma hierarhiast ja intriigidest, konkurentsist, karjerismist ning andekusest.
Romaanis arenevad kolmekümneaastaste mehe ja naise tavalised töösuhted sügavaks kõikehaaravaks kiindumuseks. Toimub see aga tänu riskirohketele seikadele ja mitmetele katsumustele, millest nimikangelased tänu heale õnnele ja enda nutikusele võluva paarina välja tulevad. Lugejat paelub raamatus tänapäeva Eesti selgesti äratuntav eluolu – värvikad killud küll Tartust ja Tallinnast, küll Soomest – probleemid, eksimused ja võidud, ning veidike päikest külmas ja soolases merevees.
Romaan sõjast, õigemini sellest eemalehoidmisest. Elukunstnik Jaagup Jukamees ei lase end sadulast paisata õieti kunagi – ei metsavennana Eestis, ei keemiarelva leidurina teise maailmasõja aegses Berliinis. Kuid raamatul on vaid näiliselt kelmiromaani iseloom: tegutse ja sulle andestatakse. Siin aga määrab sõda inimeste saatuse. Suured armastused kustuvad ja inimesed kaovad tundmatusse. Kelmiromaani optimistlikkus kaob Eesti ajaloo süngesse ajajärku.
Kirjanik on oma ilukirjanduslikus proosas teematruu; tema huvi keskmes on Eesti Vabariigi lugu – selle algusaastad, areng, iseseisvuse kaotus, samuti need inimesed ja jõud, kes võitlesid selle vabariigi eest või ka selle vastu. Romaan on ajastutruu, haaravate sündmuste, huvitavate üksikepisoodide ning värvikate kõrvaltegelastega.