Käesolev valimik india kirjanike jutustusi tutvustab eesti lugejaile kaheksat india rahvuskirjanduse ja urdu keeles loodud teoseid, tuues muuhulgas välja ka Lõuna-India kirjanike loomingut, mis on meil siiani vähe tuntud.

Kogumikus on esitatud 28 jutustust tänapäeva autoritelt, kellest nelja (H. A. Abbasi, B. Bhattatšarija, I. Džalisi, Jašpali) teoseid on eestikeelses perioodikas varem avaldatud. India kirjanike teoseid, kelle loomingust on ilmunud eesti keeles iseseisvaid raamatuid, ja india kirjanduse klassikute loomingut ei ole kogumikku võetud.

Valiku kronoloogilised piirid haaravad peamiselt Teise maailmasõja järgset loomingut.

Winnie ja Helen, elupõlised sõbrad, on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, siis teab Winnie, et ta peab oma minevikust rääkima esimesena oma tütrele Pearlile – sealhulgas midagi kohutavat, mida isegi Helen ei tea. Ja nii algab lugu Winnie teekonnast: väikeselt saarelt Shanghai lähedal 1920. aastatel läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. «Köögijumala naine» on rabav portree vaprast naisest ning lugu, mis ülistab sidet ema ja tütre vahel, see on meisterliku jutustaja looming.

Käesolevasse köitesse on koondatud Ameerika kirjaniku Pearl S. Bucki (1892-1973, Nobeli preemia 1938) kaks Hiina-ainelist esmakordselt eesti keeles ilmuvat romaani. «Idatuul, läänetuul» on armastusromaan, mille tegevus toimub üle-eelmise sajandivahetuse paiku; selle esimeses osas pihib noor hiinlanna oma abielust välismaal lääneliku hariduse saanud mehega, kes püüab abikaasat vabastada sajanditevanustest kammitsevatest eelarvamustest ning tõsta enda tasemele, teose teises osas tuleb samasuguste eelarvamustega võidelda noore naise vennal, kes on abiellunud välismaalannaga. «Draakoni seeme» on romaan dramaatilistest sündmustest, mis järgnesid Jaapani vägede sissetungile Hiinasse 1937. aastal. Just Hiina-aineliste romaanidega on Pearl S. Buck maailmakuulsaks saanud – ta on kõige tõlgitum USA kirjanik maailmas.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.