Henn Risto Mikelsaar
1960–1970ndate Moskva kõrgkoolides õppis umbes poolteistsada eestlast erialasid, mida meil õppida ei saanud, ja uuris asju, mida Eestis ei uuritud. Teadusetegemine ongi raamatu üks keskne teema – Nõukogude Liidus ei saanud inimene hakata pankuriks ega ärimeheks, aga sai oma võimeid rakendada teaduses ja kunstis. Rohkete kultuuriallusioonidega tihe ja sädelev, paljuski autobiograafiline romaan teadusest ja teadlastest, teadusemaailma hierarhiast ja intriigidest, konkurentsist, karjerismist ning andekusest.
Henn Mikelsaar on loodetavasti lugejatele silma hakanud omapärase keelekasutuse ja fantaasiarohke maailmakirjeldusega. Romaanivõistluse kahekordse võitja uue, kultuuritundlikult kirjutatud romaani keskmes on muusikute perekond. Lauluõpetajast isa Artur Mooni, tema pianistist ja heliloojast poja Jaagu ja viimase lauljatarist abikaasa Iida elu keerleb paratamatult muusika ümber ja kulgeb nagu noodijoonte vahel. Matemaatiku haridusega, kuid muusikast võlutud perekonnasõber Lukas Raasel teeb noortele ettepaneku asutada ansambel. Seda ettevõtmist saadab edu. Ometi jääb kummitama edu ja kuulsuse ajalikkus – kas peale tipu saavutamist ollakse veel võimelised midagi uut looma.