Tooted
Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda.
Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...
"Jooge veel," käsib Kõrboja perenaine, "jooge, niipalju kui läheb, niipalju kui on." Ja Katku Villu joob ning joob, vaevalt on ta kunagi korraga nii palju joonud kui täna, kus ta Kõrboja perenaisele tõotas joomise alatiseks maha jätta. Aga täna joodab teda Kõrboja perenaine ise, tema ise ulatab Villule pudeli ja seisab tema ees vaadates, nagu kardaks ta, et Villu ehk muidu ei joo.
Kõrboja perenaine mõtleb muistki asjust, ta mõtleb sellestki, kuidas Villu võimalikult ruttu ja hästi hommikusele rongile saaks, ning sellepärast saatis ta Miku ja Jaani koju hobuseid rakendama suure vedruvankri ette, millega peavad sõitma Villu ja Mikk, kuna Jaan kutsarit peab mängima. Mikk peab ühes Villuga sõitma, sest Villule on abi tarvis ja Miku omagi pea on sedavõrd katki, et ta peaks ennast arstile näitama. Katku hobusega sõidab Villu teelahkmele, suure männi alla, ja seal peab teda ootama vedruvanker, nõnda tahab Kõrboja perenaine, tahab Katku Jüri tahtmise vastu, sest Jüri arvab, et küllap temalgi veel hobune ja vanker leiduvad, kes poja vaksalisse võivad sõidutada, kui Jüri ise ohjad ja piitsa enda kätte võtab. Aga Jüri ei saa täna oma tahtmisega Kõrboja perenaise vastu, sest perenaise poolt on Villu ema ja Villu isegi, kes vahetevahel läbi hammaste sülitab ja kirub:"Küll, kurat, valutab!"
Sisukord:
Sirged ja tasapinnad
Funktsiooni tuletis
Funktsiooni uurimine tuletimise abil
Tuletise mõiste teisi rakendusi
Funktsiooni diferentsiaal
Integraal
Hulktahukad
Pöördkehad
Arvu mõiste üldistamine
Kompleksarvud
Kaksikliikmeliste võrrandite lahendamine
Ülesandeid kordamiseks
1906. aasta algus. Revolutsiooni tõusulaine oli sedapuhku tagasi löödud. Terrorile toetuva tsaarvalitsuse seisund paranes iga päevaga. Maad painas sõjaseadus, toimisid karistussalgad ja välikohtud. Tallinna Toompea vangla vahialused loeti tollal poole tuhandeni. Meie paarikümnemeheline kamber oli lossi väliskülje ülemisel korral. Selle aknast õnnestus vahel heita pilku linnale ja pisut merelegi. Eriti ahistavad olid ööd. Lamp ukseavas heitis räpast valgust naridel ja põrandal lamavaile vangidele. Koridorist kostis sõduripüsside tärinat, raskeid samme, lukkude raginat. Ja siis jällegi vaikus.
Valimikus on: Nikolai Baturin "Maa-alused järved" (Luuletusi 1963-1967) Andres Ehin "Hunditamm" (Luuletusi 1959-1966) Albert Koeney "Vihmade vaikus" (Luuletusi 1965-1966)
Tegevus toimub ühes Venemaa väikelinnas, mille funktsionäärid saavad teada, et nende linna on saabumas valitsusepoolne revident. Nimetatud isiku saabumine külvab linnakese ellu paanikat ning võimendab elanikes rumalust, ahnust, kadedust. Revidenti katsutakse ära osta küll raha, küll naistega - peaasi, et raport nende linna kohta ikka soosiv oleks. Gogoli komöödia on aktuaalne ka tänapäeval – teeb ju ahnus ja rumalus pesa ikka sinna, kus on võim.
Nüüdiskultuuri juured ulatuvad kaugesse minevikku - neisse aegadesse, mida keskkooli ajalookursusest tunneme esiajana ja vanaajana. Käesolev raamat annab populaarse ülevaate mitmete kultuurinähtuste tekkimisest ja arenemisest kauges minevikus. Lugeja saab nii mõndagi teada inimeste eluolust esiajal ning orjanduslikus ühiskonnas. Need teadmised aitavad avardada silmaringi ning muuta ammumöödunud aegu lähedasemaks ja mõistetavamaks.
"Kultuuriülikooli" sarjas ilmunud kahes eelmises raamatus - "Vanast muusikast" ja "Palestrinast Bachini" - on antud lühiülevaade muusikakultuuri arengust selle tekkimisest kuni polüfoonilise stiili kõrgpunktini XVIII sajandi esimesel poolel. Revolutsiooni ideedest kääriva valgustussajandi poolt sünnitatud Viini klassikaline koolkond on uueks etapiks muusikaajaloolises arengus.
Uus ajastu sünnitas uued inimesed, uue mõtteviisi, uued kunstiprintsiibid. Selle epohhi kõige eredamaks muusikaliseks kokkuvõtteks saigi Viini klassikaline koolkond. Käesolev raamat püüab anda ülevaate selle rühmituse kujunemisest, uute žanrite ja vormide arengust, heliloojate individuaalsuse ja loomingu erinevustest, neid ümbritsevast keskkonnast.
Sisukord:
Eessõnaks
Feodaalselt kultuurilt kodanlikule kultuurile
Viini klassikaline koolkond
Christoph Willibald Gluck (1714-1787)
Franz Joseph Haydn (1732-1809)
Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791)
Ludwig van Beethoven (1770-1827)
Lõpetuseks
Kasutatud kirjandus