Teater, muusika, kino
Raamat käsitleb popmuusika ajalugu, hõlmates teemasid nagu country, rhythm and blues, folkmuusika, rock'n'roll, soul, jazz ja folk rock. Teoses käsitletakse muusikaajalugu nii NSV Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides.
2., täiendatud ja parandatud trükk.
Sisukord:
Teater ja katk
Lavastamine ja metafüüsika
Bali teatrist
Idamaa teater ja lääne teater
Tehkem lõpp šedöövritele
Teater ja julmus
Julmuse teater. Esimene manifest
Kirjad julmusest
Kirjad keelest
Julmuse teater. Teine manifest
Naised, armastage ja väärtustage ennast nii nagu teid loodud on!
Kaks maailma: üks glamuurselt särav – Eurovisiooni laululava rambivalguses publiku imetleva tähelepanu keskpunktis; teine – alateadlikud enesehävituslikud käitumismustrid ja hingeline ebakindlus, mis kaitsvate koduseinte vahel varjus.
Kaks naist, Kaire ja Dagmar – üle Eesti kuulsad särtsakad bäkilauljad, volüümikate kehadega hellahingelised naised ja andunud emad, kes on oma naiseliku olemuse ja kaaluka keha aktsepteerimise teekonnal omandanud meedia abil omamoodi ikooni tähenduse. See on avameelne lugu kahe silmapaistvalt andeka suure tüdruku eneseotsingutest muusikas ja igapäevaelus.
Rollid elus: särav artist, sensuaalne ja seksikas naine, hea ema, tänulik tütar, ustav sõber, toetav kolleeg. Kuidas selle kõigega väärikalt toime tulla? See on suurte tüdrukute väljakutse enese väärtustamise teekonnal läbi varju – läbi purunenud suhete, söömissõltuvuse, depressiooni, paastu ja eneseteraapia.
Kaire: “Minu kehakaal väljendab minu vaimset seisundit. Minu eesmärk on julgus olla mina ise.”
Dagmar: “Ma teadvustan endale, et minu keha paisub aeg-ajalt minu laiskuse ja mugavuse tõttu. Aga olen teinud endaga rahu. Minu kehakaal on olnud siiski teiste, mitte minu probleem.”
Ivo Linna: “Mina armastan neid väga! Nad on ürgsed naised. Nendes on palju naiselikku headust, jõudu, emalikkust – kõike seda, mida naine võib pakkuda. Laval on nad müür, millele toetuda. Nad ei virise ja see on kõige tähtsam!”
Raamatu koostaja Anneli Urge.
Raamatus “Joonista valgus” jagab varalahkunud armastatud muusik Lea Dali Lion lugejatega oma kogemust alates hetkest, kui tal diagnoositi rinnavähk, selle ravist ja tervenemisprotsessist ning silmiavavaid spirituaalseid taipamisi, mida see periood tema jaoks kaasa tõi. Siin on nii karmi reaalsust kui kaunist sügavat vaimsust. Lea kirjeldab detailselt keemiaraviga seotud vaevusi ja samal ajal toimuvatest vaimseid õppetunde ning kogemusi nähtamatu maailmaga, mida ta nimetab pärismaailmaks.
- Teooria ja noodiõpetus
- Kitarri häälestamine
- Terminite, mõistete ja mängutehnikate juures on ära toodud ka selle sõna inglisekeelne vaste.
Raamatu eesmärgiks on anda olulisemad põhireeglid kõneoskuse teooria alalt ja mõningaid praktilisi juhiseid nende rakendamiseks meie oludesse.
Iga algaja kõneleja, kes asub lugema seda raamatut, või kes kuulab loenguid kõneoskusest mõnel kursusel, peab aga pidama meeles seda, et ainult kõneoskuse teooria tundmaõppimine ei ole teinud veel kellestki kõnelejat. Kõnelemine on peamiselt oskus, ja nagu iga teisegi oskuse juures, on siingi vähe ainult teadmisest. Oskus omandatakse peamiselt harjutuste - kestvate ja süstemaatiliste harjutuste kaudu.
Brošüür tutvustab eesti noori lavastajaid, näitlejaid, luuletajaid, kunstnikke ja muusikuid:
Evald Hermaküla
Kalju Komissarov
Viivi Luik
Priit Pärn
Jaak Soans
Lepo Sumera
Rein Tammik
Jaan Tooming
Lembit Ulfsak
Mati Unt
Juhan Viiding
Raamat on mõeldud kitarri ajaloo huvilistele ja klassikalise kitarrimängu õppijaile.
I osa tutvustab kitarri ja kitarrimuusika ajalugu: kitarri arengut aastasadade jooksul, tähtsamaid kitarriste-virtuoose ja kitarrimuusika loojaid.
II osa käsitleb kitarrimängu algõpetust. Muusikalise materjalina kasutatakse eesti rahvaviise ning algajaile jõukohaseid populaarsemaid kitarripalu.
III osa - mänguõpetus edasijõudnuile - pakub etüüde ja tehnilisi harjutusi, mis annavad ettekujutuse klassikalise kitarrimängu põhitehnikast.
IV osa - 20 populaarset kitarripala - aitavad süveneda interpretatsiooniprobleemidesse.
Raamatu lõpus on populaarsete klassikapalade seaded kahele kitarrile.
Artklikogumik "teater | tekstid. Eesti näitekirjanduse 20 aastat" on mõtteline jätk raamatule "Eesti dramaturgia 10 aastat" (2005). Kui varasem käsitles isikuportreede kaudu olulisemaid näitekirjanikke ning nende loomingut, siis uus kogumik vaatleb laiemat perioodi ning läheneb Eestis teatrilavale kirjutatud teksidele temaatilise vaatenurga alt. Raamat annab hea tausta nii teatrihuvilisele kui on sobiv lugemismaterjal ka kooliõpilastele.
Kogumik sisaldab 20 aasta jooksul Eestis lavale jõudnud algupäraste näidendite loetelu, nimekirja preemiatest ja Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluste auhinnatöödest ning nimeregistrit.
Sisukord:
Luule Epner, "Teoreetilisi vaateid nüüdisdramaturgiale: autorid, praktikad, strateegiad"
Riina Oruaas, "Tekstitehnikate muutumine postdramaatilise teatri ja performatiivsuse esteetika suunas"
Margit Tõnson, "Raha pärast. Teleteater, telefilm ja uus dramaturgia. Hierarhiad ja edenemised"
Ene Paaver, "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua"
Meelis Oidsalu, "Komöödiavõte ühiskonnakriitikana"
Madis Kolk, "Lavastajadramaturgiast autoriteatrini"
Sven Karja, "Deemant ja Dungal. Dramaatiline etüüd ühes osas"
"Teatrikoolide" sarja 6. vihikuna ilmunud raamatu ""Tallinnfilmi" filminäitlejate õppestuudio" sisaldab ülevaadet stuudiost ja õppetööst, meenutusi juba praeguseks lahkunud õpilastest ning intervjuusid veel meenutajatega. Raamat sisaldab lisadena eluloolisi andmeid ja rollide loetelu ning nimeregistrit. Tallinfilmi filminäitlejate õppestuudio loodi 1960. aastal. See oli ainus filmistuudio juurde loodud näitlejate õppestuudio kogu tollases Nõukogude Liidus.
Tallinfilmi õppestuudio on muuhulgas lõpetanud Sirje Arbi (Tennosaar), Arvi Hallik, Toomas Kalmet, Peeter Kard (Šmakov), Enn Kose, Tiia Kriisa, Verner Loo, Aime Piirsalu, Ivalo Randalu, Eili Sild (Torga), Mall Sillandi, Peeter Tedre, Ülle Ulla. Stuudiolasi õpetasid Leo Kalmet, Leo Soonpää, Reet Kasesalu-Martinson, Karl Ader, Meeli Sööt, Vello Rummo, Olev Piirsalu, Jüri Müür, Kaljo Kiisk, Leida Laius, Valeria Anderson, Veljo Käsper jt.
Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.
Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.
Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
JIM ASHILEVI
Nelja esimese kutselise teatri – Vanemuise, Endla ja Draamateatri eellugu, sünd ning areng kuni 1920. aastani.
Hea lugeja,
2006. aasta on Eesti teatrile tähenduslik - möödub 100 aastat kutselise teatri sünnist. See ühtaegu lühike aeg sisaldab endas huvitavaid ja pöördelisi arenguid, silmapaistvaid isiksusi, kuid eelkõige sajandi pikkust loomingut. Teater kui kaduv kunst on suures osas jäädvustamatu, kuid üks on kindel - jäävad kirja pandud tõed ja jääb legend. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum oma näitusega "Sihiseadjad, alustajad" tahabki jutustada legendi läbi ajalooliste faktide. Abiks siin on rohke pildimaterjal ja unikaalsed arhiividokumendid muuseumi kogust. Ja eesmärk muidugi - jutustada eesti teatri lugu!
Eesti kutseline teater sai alguse 1906. aastal Vanemuisest. Sellele eelnes üle saja aasta pikkune saksa teatri periood Eestis - esimesed eestikeelsed dialoogid sakslase August von Kotzebue näidendites, esimene professionaalne eestlasest näitleja Peter Andreas Steinsberg Saksa teatri laval. Eesti rahvusliku teatri sünd Lydia Koidula "Saaremaa onupojaga" 1870. aastal Vanemuise seltsis. Wiera teatri esimesed Shakespeare'i lavastused ja Taara selts kutselise teatri taimelavana. Näitus vaatleb nelja esimese kutselise teatri - Vanemuise, Estonia, Endla ja Dramateatri loomist ning tegevust kuni 1920. aastani.
"Sihiseadjad, alustajad" on esimene osa Eesti teatri ajaloo ülevaatenäituste sarjast. 2005. aasta sügisel valmib muuseumil Il osa "Oma päikese poole", mis käsitleb iseseisvusaastate teatritegevust kuni sõjaajani. Ning suure juubeliaasta künnisel näeb ilmavalgust Ill osa, mis otsapidi tänapäeva välja jõuab. Kõik kolm näitust ühinevad 2006. aasta algul suureks teatriloo rändnäituseks, mis alustab oma teekonda üle Eesti Tallinnast.
Näituse koostasid Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi teadurid Kirsten Simmo, Simmo Priks ja Kalju Haan. Visuaalse külje eest hoolitses kunstnik Liina Unt. Näitust aitas rahastada Eesti Kutselise Teatri 100. aastapäeva programmi raames EV Kultuuriministeerium.
Parimate soovidega,
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Kutseline teater aastatel 1945-1990.
Hea lugeja,
Eesti Teatri- ja Muusikamuseumi teatriajaloo sari on jõudnud peaaegu tänasesse päeva. Ja kuna viimane samm sai pikem kui eelmised, ühendab see sujuvalt sõja-aastad, Nõukogude Eesti ja taasiseseisvunud vabariigi. Aastad 1945 - 1990 sisaldavad endas palju erinevat, palju muutuvat, palju kordumatut. Üks jääb aga samaks - igal õhtul on kuskil etendus, igal õhtul koguneb publik saali ja laval sünnib teater. Ja see on korduv nähtus, mis loodetavasti iial ei katke.
"Pilvede värvid" heidab pilgu pöördelistele aastatele peale II maailmasõda, kaardistab teatrite saatused ja näitab uusi tuuli 1960. aastate lõpu teatris. Siia perioodi kuuluvad eesti teatri suurkujud Voldemar Panso, Kaarel Ird, Mikk Mikiver, Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Kaarin Raid ja nii mitmedki teised, kelleta meie teatrilugu kirjutada pole võimalik.
Pilved on värvilised ja värvides peitub rikkusi, mida aeg aitab hinnata.
Hea lugeja,
„Oma päikese poole" toob Sinuni eestiaegse teatrikunsti tähtsaimad saavutused.
Tekstide ning rikkaliku fotomaterjaliga näitame teatriajalugu aastatest 1920 - 1940.
Selleks ajaks oli Eestis asutatud juba 4 kutselist teatrit - Vanemuine, Estonia, Endla ja Dramateater. Nüüd ootavad järge muudatused Draamateatri ümber, Ugala ja Tallinna Töölisteatri sünd. Sõnateatri kõrval pöörame tähelepanu ka
teistele teatrikunsti žanritele - ooperile, operetile ja balletile. Sellesse ajajärku jääb Hanno Kompuse ja Eino Uuli ooperirežii, Ida Urbeli ja Rahel Olbrei tantsuteater ning Agu Lüüdiku säravad operetilavastused primadonna
Milvi Laidiga eesotsas.
„Oma päikese poole" on järg juba ilmunud kataloogile „Sihiseadjad, alustajad". Ülevaade teatrilukku jätkub kolmanda osaga „Pilvede värvid", kus tähelepanu all on teatritegijad sõjajärgsest perioodist kuni tänaseni.
Põhjalik käsiraamat tutvustab orkestripille, nende arengulugu ja mängutehnilisi üksikasju.
Sisukord:
* Orkestri nimetus ja mõiste
* Juhuslikest ansamblitest värvika sümfooniaorkestrini
* Sümfooniaorkester
* Sümfoniettorkester
* Keelpilliorkester
* Duost kammerorkestrini
* Puhkpilliorkester
* Kerge muusika orkestrid
* Eesti rahvapilliorkester
* Orkester koolis
* Mudlikasorkester
* Mõnda terminoloogiast ja muust orkestrimängus vajaminevast
* Raamatus esinevate oskussõnade seletusi
* Register
* Kasutatud kirjandus
Kes tegelevad tänapaeval pärimuskultuuriga ja miks, mida peaks tegema selle väärtustamiseks ühiskonnas
Kuidas muutub rahvamuusika ja selle esitus
Miks püsib igihaljana lastemängude traditsioon ja kuidas see muutub
Millised on rahvatantsuharrastuse trendid meil ja mujal
Kuidas muutub meie rahvakalender: kas suhe minevikku on hirmutav vari või loomejõu ja inimväärikuse allikas
Kuidas mõjutab turism kohapärimust, kuidas muutub pärimus Siberi eesti kogukondades
Neile ja teistele küsimustele otsivad kogumikus vastust ja kutsuvad kaasa mõtlema eesti, soome, ungari, udmurdi, leedu ja walesi teadlased.