Teater, muusika, kino
2006. aastal tähistati Eestis teiste hulgas ka kutselise teatri 100. sünnipäeva. Teatriloolane Reet Neimar on teinud oma valiku meie sõnalavastusteatrites sajandi jooksul tähelepanu äratanud sõnalavastustest ja lisanud igale lavastusele ülevaatliku kommentaari. Nagu autor ise ütleb, olid tema valikute aluseks: Üllatused. Murrangud. Ajastu esinduslavastused. Värskete ideede ja väljendusvahendite tulek. Lavastajatöö – särav debüüt või valus luigelaul, küpse meistri tipplavastus. Kümnendi mentaliteedi või esteetika musternäide. Mõnikord ka lavaloo kestev populaarsus. Näitlejalooming – suurroll või erakordselt viljakas eluetapp; huvitav näitlejakooslus, täiuslik ansambel. Oluline ühiskondlik foon või probleem. Ebatavaline sekkumine teatrimaailma. Silmatorkav lahkheli esialgse kriitika ja hilisemate hinnangute vahel. Igale lavastusele on raamatus ruumi antud paarislehekülg, kuhu mahub ka 5–7 fotot ning 3–6 tsitaati omaaegsest teatrikriitikast, teatriteaduslikest artiklitest või memuaaridest. Raamatus on seega kokku üle 600 illustratsiooni.
Tänapäeva eesti levimuusika panoraam
Täiendatud kordustrükis on muusikateadlane Anne Erm esitanud rikkalikult uut materjali eesti levimuusika lähimineviku ja tänase päeva kohta.
Neljavaatuselise näidendi tegelasteks on väikekäsitöölised, pätid, öömajapidaja oma sugulastega ning hulk teisi. Tegevuspaigaks troostitu keldrikorrus
Näidendi tegelasteks on väikekäsitöölised, pätid, öömajapidaja oma sugulastega ning hulk teisi. Tegevuspaigaks troostitu keldrikorrus.
70-ndatel paluti 13-aastastel pealinna poistel-tüdrukutel kirjutada kirjandid sellest, mida nad arvavad endist, koolielust, suhetest omaealiste ning täiskasvanutega. Kirjandite põhjal lõi Merle Karusoo lavastuse "Olen kolmeteistkümne aastane", mida mängiti hulk aega Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris. Lisaks näidendile on raamatus ka lavastamise lugu ja kokkuvõtteid aruteludest.