Magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Hermann Hesse peateose «Klaaspärlimäng» idee ja kirjutamise algus langevad 1931. aastasse, aega vahetult enne natsismi võimuletulekut Saksamaal. Kui see enam kui kümme aastat hiljem lõplikul kujul valmis, oli selles omapärases kultuurireligioosses liturgias leidnud poeetilise teostuse inimvaimu põlisemaid unistusi kõikeväljendavast keelest, romantikute soovunelm teaduse ja luule sünteesist. Josef Knechti fiktiivne elukäik ja järelejäänud kirjatööd on küll vormilt nagu iga teine omasugune, kuid aja jooksul on just sellest kujunenud kultusteos, 20. sajandi vaimse ajaloo lahutamatu osa.

Vananev kunstnik Klingsor tunnetab valuliselt kodanliku kunstielu ummikussejooksmist ajal, mil sõjast vapustatud Euroopas toimub põhjalik väärtuste ümberhindamine. Kuigi autor kujutab Klingsori stiihilist protesti teatava sümpaatiaga, annab ta korduvalt mõista, et ilma ühiskondlike funktsioonideta kunst on oma aja ära elanud. Jutustuse värvikas ja lürismiküllane stiil iseloomustab Hesse sõnakunsti parimast küljest.