Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Teises osas ei paku Consuelole uueks koduks saanud aadliloss enam loodetud vaikset pelgupaika. Sündmuste käik mässib lauljatari jällegi keerukatesse suhetesse, mille sõlmi peab harutada aitama järjekordne põgenemine. Seekord viib ohurikas tee Viini, kuhu Consuelo rändab koos noorukese Haydniga. Järgneb rida mälestusväärseid kohtamisi ajalooliste isikutega. Nende reas ei puudu keisrinna Maria Theresia ja Friedrich II, kellega teose seiklusrikkaks paisutatud kulg peategelased lähedasse kokkupuutesse juhib. Viini õukonnaintriigide padrikus otsib Consuelo õiget rada. Tema saatuseks on alatasa ränga valiku ees seista, armastuse, kohusetunde ja muusikukutsumuse vahel piinelda. Kibedate ohvrite hinnaga püüab kangelanna sisemise selguse poole.

«Vaatega tuba» on kirjaniku kolmas romaan. Raamatu esimene osa toimub Firenzes ja teine Inglismaal. Noor Lucy Honeychurch läheb Itaaliasse oma nõo Charlotte Bartlessi juurde ja tutvub seal kahe noormehega, kellest ühega peab hiljem abielluma. Itaalia saab noore neiu jaoks vabameelsuse sümboliks, vana hea Inglismaa jääb konservatiivsuse pesaks. Nelakümne viieselt Forster sisuliselt lõpetas kirjutamise. Sõprade toel sai temast edukas BBC raaditöötaja. Edward Forster elas oma emaga kuni tolle elu lõpuni ning tal oli pikk ja õnnelik suhe Londoni politseikonstaabli Bob Buckinghamiga, kelle kodus ta 91-aastaselt ka eluga hüvasti jättis.

Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima. Mary Shelley "Frankensteinil" oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – "et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks", nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. "Frankensteinil" õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»