Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud.

"Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Ajakirja Eesti Naine endise ajakirjaniku Evelin Kivimaa teos "Kuidas Tom Tomat läks Viktoria juurde". 22 armastuslugu koosneb lühivormis tekstidest, mis käsitlevad armastuse teemat erinevatest vaatenurkadest. Kogumikus esinevad lood varieeruvad tonaalsuselt ja ülesehituselt, hõlmates nii poeetilisi fragmente, realistlikke miniatuure kui ka mängulisi kujundeid. Armastus ei ole kujutatud idealiseeritult, vaid seostatuna igapäevaste olukordade, kõhkluste, ootuste ja läbikukkumistega. 

Pealkirjatekst, mille tegelased on Tom Tomat ja Viktoria, viitab stiliseeritud või sümbolistlikule võttele, mida leidub ka mitmes teises loos. Tegelased ei ole alati nimelised ega selgelt määratletavad, rõhk on pigem emotsionaalsel seisundil ja inimsuhete dünaamikal. Autor kasutab vahelduva pikkusega lõike, lühikesi dialooge ja sisemonolooge, millega luuakse kiire vahetus olukorra ja tunde vahel. Kogumik ei paku armastuse tervikpilti, vaid mitmekesist vaatluspinda, kus iga lugu toimib iseseisva peegelduse või hetkelise peatusena. Tekstid ei püüdle kokkuvõtlikkuse ega õpetlikkuse poole, vaid jäävad avatuks mitmetimõistmisele.

"Ei saada nad midagi," pomiseb Natalie endale nina alla. "Mina lähen alati üleriietega üles."
Niisiis sõidame üles ühes neist superkiiretest liftidest, kus ma alati nätsust puudust tunnen, et kõrvades tekkivat pinget vähendada.
Lift toob meid otse administraatori laua ette.
"Tere," ütleb Natalie. "Palun üks laud kolmele."
Administraator viskab meile pilgu. "Kahju küll, kõik on täis."
Märkan akna ääres vaba kohta. Karmid abinõud tuleb appi võtta. Moodustame kolmekesi ringi, ning pärast viit piinarikast minutit nõupidamist laome letti kümme dollarit.
"Laud on nüüd vaba," ütleb administraator mesimagusa häälega. "Aga te peate oma üleriided alla jätma."
"Me jätaksime oma riided parema meelega selga," ütleb Natalie.
"Kahju küll. Ma ei saa teid lauda lubada enne, kui olete oma üleriided garderoobi andnud."
Vajutan vaikides liftinuppu ja jagan kõigile nätsu.

Väsimatult optimistlik Sarah Mlynowski elab ja töötab Torontos. Tema esimene romaan räägib meilist, mille poiss-sõber talle Taist saadab, ning mille sisust saab Jackie Norris teada, et ta on jälle vaba naine. Teda lihtsalt informeeritakse, et tema sõbral on nüüd keegi teine. Jackie otsustab mitte norutada ja hakata innukalt uute meestega tutvuma. Kõigil neil on aga mingi omadus, mis Jackie´le ei meeldi ja ta muutub juba päris murelikuks. Ta ei tahagi ju midagi erilist - ainult meest, kes tal riided seljast rebiks, teda pitsaga söödaks ja seejärel temaga intelligentselt vestleks! Kas seda on tõesti liiga palju tahetud?

„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena.

Võib öelda, et kurbus on tagurpidi jutustatud armastuslugu. Või siis, et armastus ja selle kaotus on sama mõõtu. Kas ei mõelnud sellist võrrandit välja üks romantiline füüsik? Või peaks selle sõnastama nõnda: kujutlege lumekuuli ning selles kuulikeses tillukest lumme mattunud maja. Kujutlege, et tillukeses majas voodiserval istub naine ja raputab lumekuuli ja selles lumekuulis on tilluke lumme mattunud maja, kus on naine, ja too naine seisab köögis ja raputab veel ühte lumekuuli ja selles lumekuulis ...

Üks kaasaja huvitavamaid ja isepäisemaid prantsuse kirjanikke Julien Gracq on sündinud 1910. aastal, töötanud ajalooprofessorina. Tema kuulsaim romaan "Kõrbe ja mere vahel" sai 1951. aastal Goncourt'i preemia, millest kirjanik eetilisetel kaalutlustel ja intellektuaalse vabaduse säilitamise nimel lahti ütles. See on äärmiselt poeetiline raamat nagu enamik Gracqi romaane ja käsitleb romantilises, võib-olla pisut sürrealistlikus stiilis inimese vastupanu vaimsele tardumusele ja füüsilisele virelemisele. Kõige üle valitseb aga igavese vabaduse sümbol - meri.

Andeka moekunstniku Karen Kahni kõik unistused on täitumas. Teda autasustatakse moetööstuse ühe hinnatuima autasuga, tema abielu on õnnelik ning talle pakutakse ahvatlevalt suur summat firma müümise eest. Ainus, mis tema elust on puudu, on miski, mida ta juba kaua on igatsenud - laps. Saades teada šokeeriva uudise, et ta ei ole võimeline kunagi lapsi saama, avastab ta, et kuigi ta on hinnatud disainer, ei ole tal oma andekust ja geene kellelegi pärandada. Pärast arsti saatuslikke sõnu ja sellega kaasnenud kaotusvalu, hakkab tema hoolikalt üles ehitatud elu tasapisi lagunema. Ühel hetkel seisab ta fakti ees, et on kaotanud nii oma firma kui ka abikaasa. Nüüd tuleb tal otsustada, milline tema unistustest on väärt edasist võitlemist ... sest see saab olema raskeim kõigest, mis tal kunagi teha on tulnud.

Viis autorit. Viis romaani. Üks kirjastus. Ja vaid üks bestseller. Davis & Dash on Manhattani sädeleva kirjanduselu koondpilt, maailm mitmemiljoniliste avansside ja kirjastuspidudega. Ja kui kätte jõuab otsustav, raamatute trükist ilmumise hetk, võitleb D&D ägedalt võistlejatega. Viiel autoril on õnnestunud ihaldatavasse nimekirja pääseda aga bestselleriks saab vaid üks romaan.

Sisaldab teemasid: Histoloogiast üldiselt, Rakud, Kudedest üldiselt, Epiteelkude, Side, Lihaskude, Närvikude, Histotehnika alged.

Raamat koosneb kolmest osast: ühise tegelasega proosatsüklist "Marju hetked", näidendist "Kirjand pea peal seistes" ja viiest lühijutust-proosakillust, mis on koondatud tsüklisse "Flöödiviis". Selles kogus püsib autor juba eelmisest raamatust "Ränd tuttaval tänaval" tuntud ainevallas - meil vähekäsitletud teismeliste maailmas (tütarlapse pilguga nähtuna), oma õhkkonna, vaatenurga ja psühholoogiaga. Reet Kudu palad on psühholoogiliselt usaldust äratavad.

Sisukord:
Mäetaguse vanad.
Vanad ja noored.
Varjundid.
Lehekandja nr. 17.
Itaalia-reis..
Vanaisa surm.
Poiss ja liblikas.
Kuningas ja ööbik.
Laulik

Pariisi on ikka peetud erilise kultuurieluga, heade veinide ja toitude ning viimaste moodide linnaks. Samas on see olnud pelgupaik neile, kes põgenevad tagakiusamise eest, ja iseäranis palju tuli neid Pariisi enne ja pärast revolutsiooni Venemaal ning Romanovite kukutamist. Aastaid olid vene aristokraadid nautinud kõike seda, mida belle époque'i ajastu Pariis pakkus. Pariisis saatis suur menu ka Sergei Djagilevi truppi Ballets Russes ja siit sai alguse helilooja Igor Stravinski karjäär.

Bolševistlik riigipööre Venemaal sundis aga kümneid tuhandeid venelasi kodumaalt puupaljana lahkuma. Palju niisuguseid pagulasi jõudis (sageli pärast pikki eksirännakuid) Prantsusmaale ja eriti Pariisi. Siin püüti kõikvõimalikel viisidel elatist teenida, aga kõige sagedamini tuli meestel leppida tööga tehastes või taksojuhi ametit pidades, palju vene pagulasnaisi leidis aga tööd moetööstuses õmblejate, aga ka modellide ja moeloojatena. Andekad haritlased, kunstnikud, kirjanikud ja filosoofid olid sunnitud elama peost suhu, sest ainult üksikutele, kas kõige andekamatele või siis kõige ettevõtlikumatele, naeratas õnn. Nii algas siin Marc Chagalli edukas kunstnikutee, Pariis sai koduks kogu maailma ooperilavad vallutanud Fjodor Šaljapinile. Osa Venemaal kodusõjas bolševike vastu võidelnud pagulastest ei kaotanud lootust, et kommunistlik režiim Venemaal õnnestub kukutada, ja püüdis ka ise midagi korda saata. Pagulaste enamiku osaks aga jäigi vaesus ja suur igatsus lootusetult kaotatud kodumaa järele.

Helen Rappaport (snd 1947) on Briti ajaloolane ja kirjanik. Ta õppis vene keelt ja ajalugu Leedsi ülikoolis, kus osales ka ülikooli teatriringis. Kuni 1980. aastate lõpuni tegi ta näitlejana karjääri Briti televisioonis ja filmides, siis aga loobus näitlemisest oma teise armastuse, ajaloo kasuks. Ajaloolasena on ta spetsialiseerunud Victoria ajastule ja revolutsioonilisele Venemaale. Eesti keeles on temalt varem ilmunud "Jekaterinburg. Romanovite viimased päevad" (2009), "Neli õde. Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud" (2016), "Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917" (2017) ja "Võidujooks Romanovite päästmise nimel. Tõde salajaste plaanide taga Venemaa keiserliku perekonna päästmiseks" (2019).

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Kuidas maitseb kokaiini tooraine? Miks ei tohi kohtuda väliseestlasega, seljas punane särk? Kus elavad tumerohelised, meresinised ja apelsinikarva inimesed? Mis on maailma lõpus? Kõik selle ja veel palju muud selgitasid välja, panid kirja ja joonistasid üles Mele ja Kristjan. Mele Pesti (1979) ja Kristjan (1976) on enne Lõuna-Ameerikat rännanud Omaanis, Indias, Malaisias, Madagaskaril, USAs, Kesk-Ameerikas, Aafrikas ja Euroopas. Kristjan on interaktsioonidisainer ning Eesti reisifännide portaali trip.ee looja. Mele on ajakirjanik, uurib Tallinna Ülikoolis Brasiilia kultuuri ning vaatleb valimisi. Autorid on abielus ja elavad Kuressaares.

Piper Kerman, kel on tõusujoones kulgev karjäär, elukaaslane ja armastav perekond, meenutab hädavaevu seda tuulepäist noort naist, kes kümme aastat varem viis tollist läbi kohvritäie narkoraha. Ent minevik saab ta kätte. Haljale oksale jõudnud Smith College'i vilistlasest saab vang number 11187–424. Kerman mõistetakse 15 kuuks kurikuulsasse Danbury föderaalvanglasse Connecticuti osariigis, kus ta on üks miljonitest, kes kaovad Ameerika karistussüsteemi „küülikuurgu". Alates esimesest pealaest jalatallani läbiotsimisest kuni vabastamiseni õpib ta toime tulema kummalises maailmas, mida juhivad sunniviisilised ranged käitumisnormid ja meelevaldselt tõlgendatavad reeglid. Kerman kohtub naistega, kes vaatamata erinevale nahavärvile, taustale ja elukogemusele üllatavad teda väikeste lahkusemärkide, tarkade, kuigi karmide õpetussõnade ja siira omaksvõtuga.

Satiiriline romaan ühe tundmatu Aafrika riigi uue noore keisri meeleheitlikest püüdlustest oma maa tsiviliseerida. Progress iga hinna eest - see on Oxfordi ülikooli lõpetanud musta nahavärviga ainuvalitseja lipukiri. Romaani tragikoomilises tegevustikus võib leida paralleele ka Eesti eluga 1990ndatel aastatel.

"Bhagavadgītā" (sanskriti keeles 'Isanda laul') on üks hinduismi pühadest tekstidest. Gita on eepose "Mahābhārata" osa, kuid seda käsitletakse sageli eraldiseisva religioosse tekstina. Ülesehituselt on Gita dialoog sõdalase Arjuna ning Krishna vahel, kes ilmutab ennast Gitas absoluudina. Gita moodustavad 18 peatükki "Mahābhārata" kuuendast raamatust "Bhîshmaparvanist" ("Raamat Bhîshmast").

On täpsemalt teadmata, millal Lahemaa rannakülad Viinistu, Kasispea, Vihasoo, Tammispea, Eru ja teised asutati. Kohanimedena on mõnda mainitud küll juba 13. sajanadi ürikutes. Raamat sisaldab mälestusi alates 19. sajandi lõpust - kalameeste, maaharijate, kaupmeeste, meresõitjate ja salakaubavedajate nii nende endi kui raamatu koostaja poolt kirja panduna. Raamat põhjaranniku külaelust läbi aegade on kodu-uurimusliku sisuga ja ei ei pretendeeri teaduslikule käsitlusele.

Lehed ja tähed on MTÜ Loodusajakiri aastaraamat, mis alustas ilmumist 2003. aastal. Raamat kõneleb loodusest, teadusest ja ühiskonnast läbi paarikümne originaalkirjutise

Raamat päikeseenergia kasutamise võimalustest ja tehnilistest lahendustest. Iga järjekordne kriis ülemaailmses energeetikas on tõstatanud huvi päikeseenergia kasutuselevõtu vastu. Autor esitab oma Eestis tehtud pikaajaliste uuringute tulemused antud ainevallas ja nendest tulenevad järeldused ning praktilised näpunäited helio-olmeveesüsteemide ehitajatele. Teolan Tomsoni "Helioenergeetika" on esimene eestikeelne originaalteos uues ja perspektiivikas tehnikavallas.

Šāntideva kirjutas "Bodhitšarjāvatāra" umbes aastal 700 ja see kujunes mahajaana budismis väga autoriteetseks tekstiks. Seda loeti ja selle õpetuste kohaselt püüti oma meelt parandada I aastatuhande viimastel sajanditel Indias. Hiljem on see raamat suures aus olnud Nepalis, Tiibetis, Mongoolias ja Burjaatias, vähemal määral ka Hiinas.

Nimeka prantsuse popularisaatori dialoogivormis kirjutatud teoses kõnelevad kogemustega raadioamatöör ja algaja raadiohuviline sellest, kuidas on ehitatud ja töötab kaasaegne raadiovastuvõtja. Raamat on mõeldud kõikidele nendele, kes soovivad tutvuda raadiotehnika algmetega.

Erich Fromm juhib teosega "Omada või olla?" moodsa inimese tähelepanu tema ees seisvale kahele valikule. Kas söösta otsima õnne ja heaolu endast väljapoole - ahmida endale vara, tunnustust, haridust, naudinguid ja võimu teiste üle - või leida elu mõte ja tasakaal iseendas ning inimajaloo traditsiooniliste tõdede sünteesis. Ta esitab 20. sajandi radikaalhumanistliku psühhoanalüüsi lähtekohalt meile uuesti läbikaalumiseks kahe tuhande aasta eest esitatud dilemma: "Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks kogu maailma, oma hingele aga teeks kahju?"

Käesolev kogumik annab läbilõike 19. saj. eesti keeleteadlase ja folkloristi Jakob Hurda (1839-1907) vanavarakogust. Siin leidub korrespondentide poolt eelmisel sajandil murdekeeles kirjapandud jutte, pärimusi, aga ka murdekirjeldusi ja murdesõnade loendeid kõigilt meie keele murdealadelt.

Kogumik on pühendatud Jakob Hurda 150. sünniaastapäevale.