
Tõelise mehe tee
Raamatus arutleb sotsiaalantropoloog David Deida meeste jaoks tähtsatel teemadel nagu karjäär, perekond, naised, armastus, vaimsus, seksuaalsus. Mehed saavad praktilisi juhiseid, kuidas elada pisut ausamalt ja usaldusväärsemalt ning säilitada sealjuures oma vabadus. Raamat esitab mehele tähtsaima ja rahuldust pakkuva väljakutse avastada teadvuse ja armastuse kaudu praeguse hetke lõputus avaruses nn südame ja selgroo ühtsus.
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Raamatu seisukord | uus |
Autor | David Deida |
Ilmumisaasta | 2007 |
Keel | eesti |
Kirjastus | Pilgrim |
Köide | pehmekaaneline |
Kujundaja | Imre Malva |
Lehekülgi | 168 |
Tõlkija | Triinu Lööve |
Sarnased tooted
Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".
Kasvades üles pere ainsa lapsena, tundis Hajime end sageli üksildasena, kuni leidis kooli ajal endale hingesugulase Shimamotos, kes oli samuti üksiklaps. Kui elutee nad lahku viis, püüdis Hajime leida samasugust lähedust teiste tüdrukutega. Kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on ta viimaks saavutanud selle, mida ta soovis: ta on õnnelikult abielus, tal on kaks toredat tütart ja tema töö populaarse džässiklubi mänedžerina võimaldab tal muretult ära elada. Nüüd näib kõik tema elus olevat täiuslik, ent sellegipoolest tunneb Hajime, et midagi oleks justkui puudu. Ja siis tuleb tema ellu tagasi kunagine klassiõde Shimamoto, kellest on saanud imekaunis naine. See taaskohtumine viib Hajime minevikumälestuste radadele ja paneb teda küsima, kas elu, mida ta pidas täiuslikuks, ikkagi on seda. Tema ebakindlust süvendab veelgi veetleva Shimamoto mõistatuslik käitumine. Korraga hakkavad mehe elus toimuma sündmused, milleks ta pole valmis, kuid mis sunnivad teda vaatama sügavale hingepõhja, et leida vastus oma kõhklustele.
„Vaimude labürint“ on ohtralt tunnustust pälvinud Hispaania kirjaniku Carlos Ruiz Zafóni tetraloogia „Unustatud raamatute surnuaed“ neljas ja viimane osa. Eelnevalt on romaanisarjas ilmunud „Tuule vari“, „Ingli mäng“ ja „Taeva vang“ (tlk Kai Aareleid). Salapolitseis töötatud kakskümmend aastat on jätnud Alicia hinge armid ning ta palub oma ülemuselt Leandrolt luba erru minna. Enne aga tuleb tal lahendada viimane juhtum ja leida üles saladuslikul moel kadunud Hispaania kultuuri- ja haridusminister Mauricio Valls. Too oli Teise maailmasõja ajal vanglaülem Montjuïci kindluses, kus kandsid karistust paljud kirjanikud, nende seas lugejale romaanisarja varasematest osadest tuttavad David Martín ja Víctor Mataix. Nende kirjanike otsinguil kohtub Alicia Barcelona vanaraamatukaupmeeste Semperetega, kes, nagu selgub, tundsid kunagi ammu tema vanemaid. Koos elutormidest räsitud politseiniku Vargasega asub Alicia lahendama inimröövide ja mõrvadega pikitud salapärast juhtumit, mille käigus tuleb ilmsiks üha uusi võikaid üksikasju, kõik seotud Franco režiimi korruptsiooni ja kuritöödega.
Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.