Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Heinart Puhkim töötas aastatel 1997 kuni 2009 ehk kaksteist aastat BLRTGrupi personalidirektorina. Selle aja jooksul sai seni natuke salapärasest ja kinnisest Kopli laevaremondi tehasest edukas ning avatud rahvusvaheline merenduslik tööstuskontsern. Kuidas seda asja päriselt ehk seestpoolt vaadates tehti? "Te mõtlete ja tegutsete siin kaks korda kiiremini kui Tallinnas keskmiselt," võttis asja kokku kvaliteedi juhtimise välishindaja. Ettevõtte Leetu laienemine on praktilise ärikirjelduse õppematerjal kõigile soovijatele. Kontserni aktsionäride omavaheline jõukatsumine on inimlikus plaanis kahetsusväärne aga äriliselt vägagi mõistetav. Püüan anda vastuse Robert Nermani poolt minule esitatud küsimusele: "Seleta lõpuks eesti rahvale ära,kas Fjodor Berman on geenius või kavalpea?" Arvan, et suudan raamatus vastata ka paljude teiste lugejate küsimustele, keda kõnetab praeguse Eesti suurima omamaise tööstusettevõtte edulugu.

Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.

„Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendía mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.” Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Gabriel García Márqueze (1927–2014) meistriteosest „Sada aastat üksildust” (1967) on kujunenud maailmakirjanduse moodne klassika. See on lugu Buendía suguvõsa seitsmest põlvkonnast ja nende rajatud Macondo väikelinnast. Seda mägedest ümbritsetud linnakest tabavad mitmedki hädad ja õnnetused, kuid sel on varuks ka oma üllatused ja imed. Macondo mahutab endasse kogu Kolumbia, aga võib-olla kogu Ladina-Ameerika – tema poliitilise reaalsuse, aga ka müüdid, eksootika ja ebausu. Romaanis seguneb reaalsus fantaasiaga viisil, mida varem polnud nähtud. Tänu sellele peetakse „Sadat aastat üksildust” Ladina-Ameerika maagilise realismi tähtteoseks ja tänaseks on sellest saanud 20. sajandi vaieldamatult üks tuntumaid romaane.