Sel õhtul peale taksosse istumist sain aru, et emme oli mingil põhjusel väga tujukas. Enam ei mäleta, mida ma tegin või ütlesin, kuid järsku kuulsin oma ema taksojuhile valjuhäälselt ütlemas: „Nüüd viime selle tüdruku lastekodusse!“.
Rõõmupallist ja säravast tibust sai koduses keskkonnas üha rohkem endassetõmbunud ja ümbrust tunnetav, kaaluv ja mõõtev väike tüdruk.

Teadlikult ja sügavalt rõõmu tunda on võimalik ka juhul, kui oled kogenud elu sügavamat ja tumedamat poolt – tulnud läbi hetkedest, kus valu on rohkem kui võlu ning puudub hellus ja maailma toetus. „Rõõmu 50 roosat varjundit“ on teejuht, mis julgustab ja innustab lugejat mitte ainult ületama elu raskusi, vaid ka avastama rõõmu igas hetkes. Oma isiklikele elukogemustele toetudes annab autor nõu, kuidas astuda välja elu varjukülgedest ning märgata elus ka teisi värve peale halli ja musta.

Soovi korral võid avastada, kuidas ennast ja oma valikuid aktsepteerida, õppida iseennast ja oma keha armastama ning suures kirjus maailmas leida sobiv, toetav ja armastav kaaslane või mõista, kui imeline sinu elu juba on.
Raamatus leidub ka nippe, kuidas navigeerida tänapäeval nii populaarses online-kohtingute keskkonnas.

„Su elu on värviküllane sündmus – anna endale võimalus seda nautida ja kogeda täies võlus, armastuses ja rõõmus!“

Silja Siller on heaolukoolitaja ja -treener ning joogaõpetaja. Ta on selles valdkonnas töötanud üle 25 aasta ning teinud seda ka väljaspool Eestit – peamiselt Taanis ja Kanadas. Silja juhib ka taskuhäälingusaadet „Heaolu jutud“.

„Maailmas, mis on sageli täis ebakindlust, soovin olla rõõmusaadik ja majakas, tuletades meile kõigile meelde, et me armastaksime sügavalt, avastaksime kartmatult, võtaksime omaks elu erakordse teekonna ja paneksime oma südametesse idanema rõõmuseemne,“ ütleb Silja.

Kirjanik ja psühhiaater annab meile raamatus võtme lapse sisemaailma mõistmiseks ning kinnitab, et kasvatada last tähendab eelkõige kasvatada iseennast. Teaduslik-ilukirjanduslik raamat kõigile, eeskätt lapsevanemaile.

Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Puhta nullini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.