Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Prantsuse tuntuima naiskirjaniku esimene köide viib lugeja kaheksateistkümnenda sajandi Veneetsiasse. Vaimulikus laulukoolis õpib vaese rändmuusiku tütar, silmapaistmatu hispaanlanna Consuelo, kelle erakordset annet ta õpetaja kadedalt varjab, et päästa seda ilutseva aristokraatliku kunsti võrgust. Kui noor lauljatar lõpuks lavale pääseb, äratab ta ainuline talent vaimustustormi, hiilgav karjäär on käega katsuda. Ent Consuelo on aateline hing, kes ei taha menu eest maksta oma südamepuhtusega ega ohverdada sõltumatust kunstis. Suutmata tema ümber põimunud intriigide sasipundart lahti harutada, põgeneb ta Veneetsiast ning satub Tšehhimaale, saksastunud aadliperekonda, kelle ta oma õilsuse ja tarmukusega elujõuetust tuimusest üles raputab.

Tuntumaid armastusromaane maailmakirjanduses üldse. Seesugust armastust kui selles teoses kohtab elus harva. "Manon Lescaut" on inspireerinud Massene'd, Puccinit.

Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Romaan võtab mitmes mõttes kokku kogu Madseni eelneva loomingu. Teos koosneb anekdootidest, fantastilistest ja veidratest lugudest, mida jutustatakse ühtaegu nii irooniliselt, huumoriga kui ka tõsiselt. Ärgu siis lugeja kohkugu, kui ta puutub raamatu lehekülgedel kokku moonutatud sõnade, imelike väljendite ja pahupidi pööratud mõistetega - see kõik käib asja juurde. Teose peateemade hulka kuulub tõe väljaselgitamine ja identiteedi omandamine juttude abil. Romaani pealkiri annabki edasi Madseni suhtumise jutustamisse - see on tema meetod inimesi tekitada, mis on võrreldav sigitamise-sünnitamisega. Teos on väga mitmekihiline ja oleneb lugeja haritusest, kui sügavale pealiskihi alla ta kaevub.