Teine, parandatud ja täiendatud trükk.

Hinnatud teadlase ja kunagise USA senaatori S. I. Hayakawa (1906–1992) populaarteaduslike teoste klassikasse kuuluv "Keel mõttes ja teos" on kaasahaarav käsitlus keele olemusest ja viisidest, kuidas keel meie mõtlemist ja maailmast arusaamist kujundab. Tegu on tervikliku sissejuhatusega keelesemantikasse, mis pakub põhjaliku ülevaate keele funktsioonidest. Me saame sõnade abil nii teisi veenda ja mõjutada kui ka objektiivset infot edasi anda, nii eelarvamusi ja viha õhutada kui ka koostööd ja teineteisemõistmist luua. Mõistes, kuidas keel toimib, milliseid ohte ja võimalusi see endas peidab, õpime tundma inimese toimimise üht olulisemat külge. See, esmakordselt 1949. aastal ilmunud raamat on palju aastaid hiljem sama aktuaalne, pakkudes ka tänapäeva lugejale vajalikke teadmisi meid ümbritsevate sõnumite mõistmiseks. Eestikeelse tõlke aluseks on teose viies, 1991. aastal ilmunud täiendatud väljaanne, mida on kaasajastanud Hayakawa poeg, ajakirjanik Alan R. Hayakawa.

Teatud mõttes on "Väike" jätk esseekogumikule "Väike äratundmiste raamat". Kolmest osast koosnevas teoses arendab Raudam väiksuse teemat süvitsi edasi. Raamatu esimeses osas "Anti ja mina" jutustab autor lugusid oma lapsepõlvest, lastes neis tegutseda oma esimese raamatu "Anti jutud" peakangelasel. Teine osa "Väike Tuglas" käsitleb väiksuse teemat Friedebert Tuglase loomingus, kirjavahetuses ning mõistagi "Väikeses Illimaris". Kolmandas osas "Mees, kes kirjutas merd" tehakse aga omalaadne stiilieksperiment, laskudes nii mere, Tuglase kui ka kirjanduse saladustesse.

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjad detsember 2020 - juuli 2021.

See kirjavahetus sai alguse raamatu "Vaimu paik" kirjutatud intervjuust-eessõnast. Kui see tehtud sai, pani Jaan Kaplinski ette, et võiks ju veelgi kirjutada ning neist kirjadest ehk kunagi ka omaette raamatu teha. Nii kestiski see jutuajamine kirja teel peaaegu kuni Jaan Kaplinski lahkumiseni – 2020. aasta detsembrist järgmise aasta juulini.

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetus on nauditav lugemine. Kaplinski ütleb ühes oma kirjas, et kirjanduses meeldibki talle kõige enam see, mida võib nimetada intelligentseks lobisemiseks: "Võibolla selline intelligentne lobisemine on ka midagi, mis meil aitab elumere laenetel uppumata ulpida ja ehk neil laenetel kõndidagi, nagu mõned seda olevat teinud." See "lobisemine" on antud tandemi puhul muidugi väga tuumakas – on parasjagu vaimset tulevärki, kus püssirohtu kokku ei hoita ja kus vajadusel teineteisele ka säravalt oponeeritakse. See on avatus ja lähedus kõrgeimas astmes, teemadeks surm, elu ja kõik sinna juurde kuuluv. Selliseid kirju saabki vahetada ilmselt vaid korra elus. Väga isiklikud küsimused põimuvad neis läkitustes ümbritseva maailma suurte teemadega. Palju on juttu loodusest, aga ka religioonist, kirjandusest, keelest, ajaloost... Jaan Kaplinski pääle mõeldes: kui keha järjest hapramaks muutub ja juba läbi kumama hakkab, lööb vaim seda kirkamalt särama. Tõnu Õnnepalu on talle väga hea vaimupartner, teineteisele ollakse kaks võrdset hingehoidjat. Üha rahutumas maailmas pakub raamatu rahulik, vaatlev iseloom suurt rõõmu ja hingekosutust.