See raamat on ülevaatlik reportaaž Eesti praegusest olukorrast ja eestlaste ettevõtmistest viimase paari aasta jooksul. Kirjeldatakse rahvarinde ja roheliste tegevust, Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti loometöötajate aktsioone, arutletakse rahvusküsimuste, eesti keele olukorra, migratsiooni ja majandusliku olukorra üle.

Ajal, mil viie aasta jooksul toimus kaks NSV Liidu vägede sissetungi Soome, äratas kogu maailmas imestust selle väikese riigi sõjaväe visa ja tõhus vastupanu. Talvesõja (1939–1940) ja Jätkusõja (1941–1944) lõpuks andis marssal Mannerheimi juhitud ning patriootiliselt meelestatud sõdurite vastuhakk võrreldamatult tugevamale Nõukogude armeele Soomele tolle aja kohta unikaalse tulemuse: kuigi oldi sunnitud vastu võtma rängad rahulepingutingimused, jäi Soome okupeerimata ning säilitas oma suveräänsuse. Käesolevas raamatus selgitatakse näidete ja pildimaterjali abil, missugune oli Soome tolle aegse sõjaväe struktuur, varustus ja taktika ning kuidas nägi välja vormiriietus.

Kui 2005. aastal ilmus prantsuse keeles teos pealkirjaga “Hitleri viimased päevad”, pälvis see koheselt laialdast tähelepanu: raamat sisaldab mehe mälestusi, kes oli üks Hitleri viimaste päevade viimaseid tunnistajaid. Üheksa kuu vältel, 1944. aasta juulist 1945. aasta aprillini kohtus noor staabiohvitser Bernd Freytag von Loringhoven Hitleriga pea iga päev, põgenedes punkrist ühena viimastest. Kuuskümmend aastat hiljem aitas prantsuse ajakirjanik François d’Alançon tal oma mälestused kirja panna. Loringhoven suri paar aastat hiljem, 2007. aasta veebruaris. Tema mälestused muudab Eesti lugeja jaoks eriti huvipakkuvaks tõsiasi, et nende autor oli sündinud Eestis, täpsemalt Kuressaares (1914. a.). Ta pärines vanast Vestfaali aadlisuguvõsast, mille liikmed, nagu autor kinnitab, olid Baltimaadesse asunud juba 15. sajandil.

Teos on esimene raamat sarjast, mis käsitleb inimest Euroopa ajaloo erinevatel epohhidel. Üksikute seisuste ja elukutsete esindajate portreede varal annavad Euroopa tunnustatumad ajaloolased lugejale võimaluse tutvuda vastava epohhi inimeste maailmaga. XVII sajand oli Euroopa ajaloos suurte kriiside aeg, kus ühiskond tunnetas selgelt pidevat ohustatust ja ebastabiilsust. Kujutavas kunstis ja arhitektuuris domineerisid näivus ja illusioon, mis ei peegeldanud aga sotsiaalset reaalsust. Barokiajastut kujundasid kõige enam ususõjana alanud ja suure riikidevahelise konfliktina lõppenud 30-aastane sõda, vastureformatsioon ja absolutism. Just sel ajastul esile tõusnud kuninga austamine ja absolutistlik kuningavõim tekitasid rahva sügava viha monarhistliku riigi ja selle võimuavalduste vastu. Seda vastuolulist suhet rahva ja suverääni vahel, aga ka religioosseid ja sotsiaalseid konflikte püütaksegi raamatus valgustada, viies kokku ajaloolise tegelikkuse ja XVII sajandi inimeste stereotüübid. Teose autoriteks on Euroopa tunnustatumad ajaloolased.